Ära lase mul minna – Kazuo Ishiguro

Ära lase mul minna

Kazuo Ishiguro 

341 lk 

Praegu kolmnekümne ühe aastane Kathy elas lapsena Hailshamis, kaunis Inglise maakohas asunud erakoolis, kus lapsed olid välismaailmast eraldatud. Neid kasvatati teadmises, et nad on erilised ja et nende hea tervis on ülitähtis nii neile endile kui ühiskonnale, kuhu nad lõpuks hakkavad kuuluma. Kathy on ammu lakanud mõtlemast sellele idüllilisele minevikule, aga kui kaks sõpra Hailshami kooliaastaist ta ellu tagasi tulevad, loobub ta mälestuste vastu tõrkumast. Nii soojeneb uuesti tema sõprus Ruthiga ning kunagine nooruskiindumus Tommysse küpseb armastuseks. Nüüd meenutab Kathy nende kooliaega Hailshamis. Ta maalib õnnelikke pildikesi sellest, kuidas poisid ja tüdrukud seal koos üles kasvasid, ilma et isoleeritus oleks neid häirinud, pigem oli see toeks. Kuid ta kirjeldab ka teistsuguseid stseene, ebakõlasid ja arusaamatusi, mis vihjavad Hailshami südamliku fassaadi taga peituvale tumedale saladusele. Kolm sõpra näevad selle lõpuks läbi ja peavad tunnistama tõde oma lapsepõlve ning praeguse elu kohta. 

Pean tunnistama, et sisulisest poolest valdas mind raamatut lugedes mõningane pettumus. Nimelt olin eeldanud, lootnud leida sealt rohkem teaduslikemaid diskussioone, ehk isegi ulmelisemaid süžeekäike. Mis peamine – lugu, mis oleks arenenud veidi kaugemale ning võtnud arutelusse rohkem erinevaid teemasid. Seega ei suutnud ma eriliselt vaimustuda tegelaste suhteprobleemidest ning minajutustaja sisekaemustest. Pigem tundus, et enamus raamatust keerles sama teema ümber ja kuni viimase 100 lk-ni ei suutnud ma ühegagi neist otseselt sümpatiseerida. 

Lõpuni viivad sadakond lehekülge kulgesid seevastu juba põnevamates nootides ning sooviga teada saada, millise suuna süžee võtab. Samas jällegi tundus loo püant liiga lihtsana, andes alust küll mõningaseks mõtiskluseks ning teaduse arenguga kaasnevate riskide kaalumiseks, kuid ei mõjunud ka eriliselt šokeeriva ja silmiavardavana. 

Eelnev jutu järgi võib tunduda, et ei nautinud raamatut sugugi. See pole aga tõsi. Lugu ise on kirjutatud ladusas ning köitvas stiilis, seega kulgeb teos üsna kiiresti. Pigem seisneb probleem selles, et oleksin isiklikult soovinud läheneda käsitletavale teemale mitmetahulisemalt ning saada osa rohkematest süžeeliinidest. Ühtlasi ei saa öelda, et raamat ise poleks mulle mingisugust mõju avaldanud. Usun, et antud teema on miski, mis väheseid päris külmaks jätab. Küll aga leian, et tahaksin kindlasti ära vaadata ka samanimelise filmi, et antud lugu vähe teises kuues kogeda. 

--- 

Kui vaatasin teid tol päeval tantsimas, siis nägin midagi muud. Nägin kiiresti lähenevat uut maailma. Teaduslikumat, tõhusamat, seda küll. Rohkem raviviise vanade haiguste vastu. Väga hea. Aga karmi, julma maailma. Ning ma nägin väikest tüdrukut, kel on silmad kõvasti kinni ja kes hoiab vastu rindu vana, sõbralikku maailma, kuna ta teab südames, et see ei jää alles, ta hoiab seda kõvasti kinni ning palub, et see ei laseks teda ära minna.