Pidu sinus eneses
Ernest Hemingway
159 lk AS Kupar 1993
Kui saabus kevad, olgu või valekevad, jäi vaid üks mure: kus olla kõige õnnelikum? Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki.
Aga tunne, mida me sillal näljaks pidasime, ei kadunud pärast söömist, kui tegelikust näljast ei saanud enam juttugi olla, ega ka siis, kui me bussiga koju sõitsime. See tunne tuli meiega koos tuppa ja ei kadunud isegi siis, kui me magama heitsime ning pimedas toas teineteist armastasime. Ärkasin öösel ja avatud aknast paistis kuu, mis valgustas kõrgete majade katuseid, aga too tunne oli ikka alles. Nihutasin oma näo kuuvalgusest varju, kuid und ei tulnud enam ja ma lamasin ärkvel ning mõtlesin sellele. Olime öö jooksul mõlemad kaks korda ärganud, aga nüüd magas mu naine kuuvalguses magusat und. Püüdsin selle näljatunde üle selgusele jõuda, ent ma olin liiga rumal ja juhm. Elu oli tundunud nii lihtne tol hommikul, kui ma ärkasin ja leidsin eest valekevade ja kuulsin kitsekarjuse vilepilli ja jooksin trepist alla hipodroomilehte tooma.
teisipäev, 28. märts 2017
reede, 10. märts 2017
Matke mind põrandaliistu taha – Pavel Sanajev
Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“
Matke mind põrandaliistu taha
Pavel Sanajev
190 lk Tänapäev 2014
Tragikoomiline lugu teises klassis õppivast Šašast, kes elab olude sunnil juba viiendast eluaastast vanaema ja vanaisa hoole all. Vanaema on võimukas, käre ning tüürimehelikult räpase suuvärgiga, kes on võtnud oma pühaks kohustuseks Šašat kõikvõimalikest haigustest ravida ja kelle sõimlemine, needmine ning enesehaletsemine täidavad tubli kolmveerandiku raamatust. Vanaema sajatustest ei jää puutumata pea ükski teose tegelane, kuid lookese jääb siiski väikese Šaša maailma, millest poiss kord hoolimatu kerguse, kord igatseva ängi läbi jutustab.
Tagakaanel ilutsev kirjeldus jättis mulje, justkui oleks tegemist särtsaka ja koomilise jutukesega, pea nostalgilise meenutusega, kus üks vene memm temperamentselt oma korda nõuab ning pakub lugejale lõbusaid äratundmismomente. Tõsi, temperamentsust, sädemeid, riide ja mahlakat kõnepruuki leidus raamatulehtedel küllaga, et aga tegemist oli lõpuks lühidalt öeldes hullumeelsusega oma parimas/halvimas kuues, poleks ma algselt küll oodata osanud.
Viis, kuidas vanaema Šašaga rääkis, käitus ning üleüldse meelestatud oli, hakkas vaikselt vastu juba esimestel lehekülgedel, ent siis oli veel tegemist harjumaks naise käreda loomuga ja muigeleajava kõnepruugiga. Mida aeg edasi, seda vähem tundsin tahtmist raamat jälle kätte võtta ning edasi lugeda, eriti siis, kui meeleolu halb oli, sest lehekülgedelt kumav negatiivsus ja äng tegid kõik veelgi hullemaks. Nii see esimene pool läks – ebaõiglusest häirituna otsustasin siiski raamatu läbi lugeda. Samas ei saa ka öelda, et esimesed 100 lk oleks suurt ka midagi suurt juhtunud või mingi eriline pööre süžees toimunud. Lihtsalt üks kurb väikese poisi elu koos ülihoolitsevate ja võimukate vanavanematega.
Teose teine pool hoidis endas aga hoopis teist masti elamusi, andes lugejale võimaluse näha killukesi peategelaste mõtetest, tunnetest ja elatud eludest. Isegi vanaema, kes polnud seni suurt heldimust suutnud tekitada, andis ühel järjekordsel heietamisel võrdlemisi hea pildi oma minevikust ning seega leidsin mõnesmõttes isegi õigustuse sellele, miks ta käitus just nii nagu käitus. Memm oli elus pettunud, näinud palju valu, verd ja pisaraid, matnud isiklikud ambitsioonid ning soovid, et täita koduperenaise rolli ja sellega süvenenud depressiivsus naise lõplikult vaimselt ebastabiilseks muutnud. Kas see kõik oli aga piisav õigustus sellele, millist terrorit tegi naine oma pereliikmetele? Ei.
Rahulikust, koguni apaatsest olekust hoolimata polnud ka vanaisa ideaalne kujutis toredast taadist. Naise lõpmatud sajatused ja süüdistused ei olnud piisavad, et meest lõplikult ära ajada. Enamjaolt hoidis ta abikaasa mesti, tegi nii nagu memm soovis ja koguni ärgitas tema hullumeelsusele kaasa. Nad mõlemad olid üksteisest väsinud, ent ei osanud enam ilma üksteiseta elada. Mees ei saanud kunagi päriselt aru, miks naine selliseks oli muutunud, justnagu vanaema ei saanud aru, miks vanaisa kodust nii sageli põgenes.
Olenemata memme kurvast eluloost usun, et palju oli ka sellist, mis sai väikese ekstrana juurde pandud ning arvestades vanaema üdini dramaatilist ja negatiivset eluhoiakut, soovis ta sageli ka lihtsalt inimestele haiget teha ja süüdistada neid selles, et nood tema elu olid ära rikkunud.
Viimased leheküljed möödusid närviliselt küüsi närides, endal hing sees värisemas. Veel viimaseid lõike neelasin ettevaatlikult, kartes halvimat. Lugu lõppes nukralt, ent ometi sulgesin raamatukaaned kergendustundega. Lugemiskogemus, mis jääb meelde. Soovitan.
---
Vanaema oli mu elu, emme harv pidu. Peol olid oma reeglid, elul omad.
Matke mind põrandaliistu taha
Pavel Sanajev
190 lk Tänapäev 2014
Tragikoomiline lugu teises klassis õppivast Šašast, kes elab olude sunnil juba viiendast eluaastast vanaema ja vanaisa hoole all. Vanaema on võimukas, käre ning tüürimehelikult räpase suuvärgiga, kes on võtnud oma pühaks kohustuseks Šašat kõikvõimalikest haigustest ravida ja kelle sõimlemine, needmine ning enesehaletsemine täidavad tubli kolmveerandiku raamatust. Vanaema sajatustest ei jää puutumata pea ükski teose tegelane, kuid lookese jääb siiski väikese Šaša maailma, millest poiss kord hoolimatu kerguse, kord igatseva ängi läbi jutustab.
Tagakaanel ilutsev kirjeldus jättis mulje, justkui oleks tegemist särtsaka ja koomilise jutukesega, pea nostalgilise meenutusega, kus üks vene memm temperamentselt oma korda nõuab ning pakub lugejale lõbusaid äratundmismomente. Tõsi, temperamentsust, sädemeid, riide ja mahlakat kõnepruuki leidus raamatulehtedel küllaga, et aga tegemist oli lõpuks lühidalt öeldes hullumeelsusega oma parimas/halvimas kuues, poleks ma algselt küll oodata osanud.
Viis, kuidas vanaema Šašaga rääkis, käitus ning üleüldse meelestatud oli, hakkas vaikselt vastu juba esimestel lehekülgedel, ent siis oli veel tegemist harjumaks naise käreda loomuga ja muigeleajava kõnepruugiga. Mida aeg edasi, seda vähem tundsin tahtmist raamat jälle kätte võtta ning edasi lugeda, eriti siis, kui meeleolu halb oli, sest lehekülgedelt kumav negatiivsus ja äng tegid kõik veelgi hullemaks. Nii see esimene pool läks – ebaõiglusest häirituna otsustasin siiski raamatu läbi lugeda. Samas ei saa ka öelda, et esimesed 100 lk oleks suurt ka midagi suurt juhtunud või mingi eriline pööre süžees toimunud. Lihtsalt üks kurb väikese poisi elu koos ülihoolitsevate ja võimukate vanavanematega.
Teose teine pool hoidis endas aga hoopis teist masti elamusi, andes lugejale võimaluse näha killukesi peategelaste mõtetest, tunnetest ja elatud eludest. Isegi vanaema, kes polnud seni suurt heldimust suutnud tekitada, andis ühel järjekordsel heietamisel võrdlemisi hea pildi oma minevikust ning seega leidsin mõnesmõttes isegi õigustuse sellele, miks ta käitus just nii nagu käitus. Memm oli elus pettunud, näinud palju valu, verd ja pisaraid, matnud isiklikud ambitsioonid ning soovid, et täita koduperenaise rolli ja sellega süvenenud depressiivsus naise lõplikult vaimselt ebastabiilseks muutnud. Kas see kõik oli aga piisav õigustus sellele, millist terrorit tegi naine oma pereliikmetele? Ei.
Rahulikust, koguni apaatsest olekust hoolimata polnud ka vanaisa ideaalne kujutis toredast taadist. Naise lõpmatud sajatused ja süüdistused ei olnud piisavad, et meest lõplikult ära ajada. Enamjaolt hoidis ta abikaasa mesti, tegi nii nagu memm soovis ja koguni ärgitas tema hullumeelsusele kaasa. Nad mõlemad olid üksteisest väsinud, ent ei osanud enam ilma üksteiseta elada. Mees ei saanud kunagi päriselt aru, miks naine selliseks oli muutunud, justnagu vanaema ei saanud aru, miks vanaisa kodust nii sageli põgenes.
Olenemata memme kurvast eluloost usun, et palju oli ka sellist, mis sai väikese ekstrana juurde pandud ning arvestades vanaema üdini dramaatilist ja negatiivset eluhoiakut, soovis ta sageli ka lihtsalt inimestele haiget teha ja süüdistada neid selles, et nood tema elu olid ära rikkunud.
Viimased leheküljed möödusid närviliselt küüsi närides, endal hing sees värisemas. Veel viimaseid lõike neelasin ettevaatlikult, kartes halvimat. Lugu lõppes nukralt, ent ometi sulgesin raamatukaaned kergendustundega. Lugemiskogemus, mis jääb meelde. Soovitan.
---
Vanaema oli mu elu, emme harv pidu. Peol olid oma reeglid, elul omad.
Tellimine:
Postitused (Atom)