Keelekaste – Priit Põhjala

Keelekaste
Artikleid keelest ja kirjandusest
Priit Põhjala 
238 lk Kultuurileht 2020

Kuidas näevad välja õiged jutumärgid? Milles avaldub eestlaste saavahimu? Mis asjad on virvatulesõnad? Teietada või sinatada? Kas ,,tähh" tõrjub ,,aitähhi"? Harry Potter või Harri Pottsepp? Kes tohib keelega mängida? Millise lausega algab hea romaan? 

,,Keelekaste" sadakond esseistlikus laadis lühiartiklit arutlevad nende ja veel hulga keele ja kirjandusega seotud küsimuste üle – õigekirjutuse pisiasjadest kuni toimetaja, tõlkija ja kirjaniku töö telgitagusteni. 

Kahtlemata on tegu vahva, otsekohese ning humoorika kogumikuga, mis nii mõnigi kord üllatas, pani nõusolevalt noogutama, ajas naerma ja sundis vahest ka süüdlaslikult silmi langetama. Samas, eks keele kasutamine, selle õigesti kirjutamine ja suusõnaliselt edasi kandmine pole alati teps mitte kerge töö, nagu kinnitavad ka lühiartiklites tõstatatud teemad.

Olles ise inimene, kes on viimased neli aastat ülikoolis loodus- ja reaalteaduslikke materjale läbi töötanud, pole peenemate keelenüansside tundmine minu igapäevaste koolikohustuste nimekirjas. (v.a erialane sõnavara). Seetõttu pakkus antud kogumik värskendava sõõmu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse tundidest, tuletas meelde keelereegleid ning lükkas ümber vahepealsete aastate jooksul kogunenud väärarusaamu. Vahest ehk liigagi palju, sest raamatu keskel tundus kohati, nagu loeksin pigem eesti keele õpikut või ÕS-i ennast (ehkki vähe lõbusamas kuues). Siiski siiski, lõpuartiklid olid aga taas väga paeluvad ning läksid ludinal.

Kindlasti võtan loetust kaasa palju tarvilikke näpunäited ning tähelepanekuid, loomaks edaspidi paremaid, sisukamaid ja tabavamaid tekste. Soovitan kogumikku kõigile keelesõpradele!

---

Aga keele kui terviku elujõud ei sõltu siiski üksnes õpetatud meeste vallatavast korrektsest kirjakeelest, vaid kõigi allkeelte – normeeritud kirjakeele ja üldrahvaliku kõnekeele, suurte murrete ja pisemate murrakute, sotsio- ja idiolektide – vitaalsusest. Et keel oleks kasutuskõlblik, toimiv, jagusalt varjundirikas, on vaja neid kõiki. Viiul ei oleks suurem asi pill, kui tal oleks ainult üks keel; samamoodi ei oleks eesti keel suurem asi suhtlusvahend, kui tal oleks ainult üks mõeldav kuju. 

Kas ema südant tunned sa? – Raimond Kaugver

Kas ema südant tunned sa?
Raimond Kaugver 
255 lk 

Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigu trepp, millele on astunud üks teose peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides. 

---

Mis teeb ühe paiga omaseks? Inimesed, vastaks vist igaüks. Ja ometi – ka nemad ei suuda seda. Paik saab omaseks millegi seletamatu kaudu, tagantjärele võib ainult öelda, et need on mälestused – mitte igasugused, vaid intiimsed, ainult sulle endale teada olevad pisiseigad, vahel suuremadki, aga igal juhul niisugused, mis kuuluvad ainult sulle, on peidus sinu hinge neis soppides, kuhu sa kedagi ligi ei lase. 

Aga elu tegelikkuses puudub paljudel tõsiselt mõeldud sõnadel paratamatult kate. Meie ükskõiksus võõraste saatuste vastu on suurem, kui me tahame endale tunnistada. Ja on olukordi, kus liigne osavõtlikkus isegi segab oma tööd kõigi võimete kohaselt tegemast. 

Me ütleme: see on enesekriitika. Aga kas me pole sealjuures ise täiesti teadlikud, et enesekriitika on parim ning tõhusaim kaitse võimalike rünnakute vastu? /…/ Mida rohkem sa ennast piitsutad, seda vähem hoope saad teistelt – sa võtad neilt relvad. Ja siis? Siis antakse su tööle enamvähem rahuldav hinnang, märgitakse tunnustavalt sinu sügavalt enesekriitilist hoiakut, avaldatakse kindlat veendumust, et sa suudad juba kõige lähemal ajal kõrvaldada kõik puudujäägid oma töös. Ja sa lähed oma töö juurde tagasi, pühid kergendatult laupa ning mõtled: seekord läks kõik normaalselt. 

Kohut mõistavad alati ellujäänud ja kõrvalseisjad, nii on see olnud aegade algusest peale. Sest nendel on käes materjalid, mille põhjal asja arutada ning otsust teha. Keerisesse sattunul pole mingeid valmis materjale, mingeid kogemusi, ta haarab umbäkki kinni esimesest pihkupuutunud abinõust, mis näib talle pääsu toovat. Kasvõi pääsu olematusse, kui olemine tundub talle absoluutselt võimatu...