Mina enne sind – Jojo Moyes

Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Mina enne sind
Jojo Moyes
408 lk OÜ Kirjastus Kunst 2013

Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Enne raamatu lugemist oli suisa juba kaks korda filmi jõudnud vaadata. Seepärast haarasin erilise kõhkluseta (ja mõningase elevuseta) raamatu riiulitelt kaasa, olles juba ette kindel mõnusas lugemiselamuses. Ma ei eksinud. Raamat läks ludinal ning miks ta polekski seda pidanud – haarav stiil, huvitav süžee, mõnusalt sarkastiline huumor ning paeluvad tegelased.

Samas pidin aga nentima tõsiasja, et edaspidi jätkan igal võimalusel oma vana põhimõtet – raamat enne filmi!

Asi on lihtne – terve kirjatüki jooksul ei tekkinud mul kordagi erilist võimalust ise midagi oma fantaasia abil üles ehitada. Samuti ei nautinud ma lõpu ette teadmist. Jah, mõnikord on see parema närvikava säilimise suhtes ainuõige otsus, aga mitte seekord. Olin isegi veidi kurb, et ei saanud teadmatuses rida-rida haaval looga edasi liikuda, kui filmi lõpustseen mu silme ees vaikselt lainetas. See selleks!

Mis aga tekita veidike segadust (ja ka tuska, õigupoolest) oli tegelaskujude ja ühiskonna valdav reageering Willi otsusele, mis mõistis ta hukka hoolimata selgitustest. Hoolimata mehe olukorrast, emotsioonidest, võimetusest midagi teha. Jah, olukord oli raske, südant lõhestav, pisarakanalite aktiivne töös hoidja, ent see oli siiski õige otsus (arvan mina).

Miks arvasid kõik, et nad teavad paremini, mida Will tahtis, tundis, otsustas? Kas teda hoiti elus vaid selleks, et vältida radikaalseid samme oma mugavustsoonist lahkumiseks? Ja miks arvati, et just Jumal seda heaks ei kiida? Miks peaks üks Jumal tahtma, et inimene niivõrd oma elus kannataks; kas juba see pole natuke ebajumalik?

Ma ei väida, et minu reaktsioon säärasele uudisele, ettepanekule, plaanile oleks teistsugune. Ma ei väida, et ma ei teeks kõiki neid samu samme, nagu äsja välja tõin. Ja siiski...

Muidugi oleks tore olnud, kui Willi-sugune šarmantne, humoorikas, tark ja ilus inimene elanud oleks. Aga kui tore oleks see temale endale olnud? Säärases olukorras inimeste kohta kiputakse sageli tegema otsuseid nende eest, justnagu ka Will raamatus mitmeid kordi ära märkis. Kui sul endal pole soovi oma elu jätkata, siis ei peaks see lõppude lõpuks olema kellegi teise asi kui su enda. Eriti säärase olukorras nagu seda oli Will.

Ei, ma ei õhuta ega õigusta suitsiidi, ent ma usun, et vabasurma minemine humaansel, võimalikult loomulikul teel ei peaks olema takistatud neile, kellele saatus pole halastanud. Kas parem on tõesti lasta inimesel lihtsalt piinelda?

Rääkides aga Lou'st, siis pean mainima, et lugesin naudinguga tema arengust, silmaringi avardumisest, uute unistuste formeerumisest, uute võimaluste tekkimisest. Elu on üürike ja habras ja ootamatu ning selle täitmine elamuste, mälestuste, kogemuste ning teadmistega võiks olla meie kõigi omamoodi eesmärk.

– – –

Teadmine, et sul on võimalus, on luksus. Teadmine, et mina andsin need ehk sulle, teeb asja mulle kergemaks. 
Nii see siis on. Sa oled minu südame külge kõrvetatud, Clark. Olid esimeset päevast peale, kui sisse astusid, seljas need tobedad riided ja täiesti võimetu ühtegi tunnet varjama. Sa muutsid mu elu rohkem, kui see raha iial sinu oma muuta suudab. 
Ära mõtle minu peale liiga tihti. Ma ei taha, et sa haledaks muutud. Lihtsalt ela hästi. 
Lihtsalt ela.
Armastusega
Will

Õnnerõõmu Klubi – Amy Tan

Õnnerõõmu Klubi
Amy Tan
296 lk Varrak 2016

Raamat jutustab nelja ema ja tütre loo, mida läbiv motiiv on Õnnerõõmu Klubi, ka kõige raskemal ajal säilinud õnnelootuse sümbol. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, lootes et nende tütarde elu uuel kodumaal kujuneb kergemaks, kui nende enda elu. Kuigi tütred neelavad oma elus rohkem kokakoolat kui pisaraid ning räägivad perfektset inglise keelt, ei kulge nendegi tee päris valu ja vaevata.

,,Õnnerõõmu Klubi" on raamat, mille puhul eeldasin pinnapealset ja kerget lugemist. Õnneks pidin aga oma sõnu sööma, sest tegemist on huvitava ja sügavamõttelise kirjatükiga, mis ei vaatle ainult põlvkondade vahelisi erinevusi vaid peatub pikemalt ka esivanematel kultuuril, kommetel, juurtel.

Aasia kui kontinent, kui riigid selle pinnal, kui kultuur mis seal lasub, on mind paelunud juba pisipõnnist saati. Seepärast leidsin eriti huvitavad olevat peatükid, kus räägiti elust Hiinast ning sealtsetest kultuurilistest ja ajaloolistest seikadest. Elu oli karm, aeg oli karm ja eriti jäi säärane kontrast silma siis, kui pärast sõjakoledusi toodi järgnevate lugudena esiplaanile Hiina emade ameeriklastest tütred.

Jah, igaühel meist on kanda oma raskused ja võitlused. Jah, nende teadvustamine, läbi elamine ja nendest paranemine nõuab tähelepanu ning mõistmist. Paraku peab aga nentima heaoluühiskonnale iseloomulikud probleemid jäävad aga sageli siiski vaimseteks ning ei kätke endas ehk eluliselt niivõrd suuri kaotusi kui seda teevad sõda, nälg, sundabielu, vägivald...

Eriti jäi mulle aga silma see, kui ükskõikselt suhtusid tütred oma emade minevikku, kultuuri, keelde, mis samas oli ka nende enda minevik, kultuur ja keel. Nad ei hoolinud lugudest, mida eided oma eludest heietasid, just nagu ei võtnud nad vaevaks süüvida oma esivanemate lugudesse. Emade kombed, tugev inglise keele aktsent ja teravad keeled ei sobinud kokku selle ameeriklasega, kellena noored naised end näidata tahtsid. Pea vägisi kiskusid nad oma juuri "võõrast" mullast välja.

Peatükkidest nautisin enim neid, kus Hiina memmed oma lapse- ja nooruspõlvedest rääkisid. Leidsin seal olevat miskit ehedat ja samas midagi maagilist.

Ehe maagia? Kes teab...

(Seda pean aga küll mainimina, et kõikide nende hiina ja ameerika nimede vahel orienteerudes oli niiumbes teose keskpaiguks peas kõik kapsad ja pudrud ja soustid laiali. Võta siis kinni, kes mingit lugu rääkis, eks ole).

– – –

Miks sa arvad, et sul on puudus millestki, mida sul pole kunagi olnud?

Arvasin alati, et on küll tähtis teada, mis on kõige hirmsam asi, mis sinuga võib juhtuda, et osata seda vältida ja et seda mitte välja kutsuda. 

Ja nüüd mõtlen, et saatust kujundab poolenisti ootus, poolenisti tähelepanematus. Aga millegipärast on nii, et kui sa kaotad midagi, mida sa armastad, astub asemele usk. Sa pead pöörama tähelepanu sellele, mille sa kaotasid. Sa pead ootusest vabanema.

Tänan sind, Väike Kuninganna! Siis pead sa mu tütrele sama õppetunni andma. Kuidas kaotada oma süütus, mitte aga oma lootust. Kuidas naerda igavesti. 

,,Näed sa nüüd, miks nutmine on kasutu," ütles kilpkonn tagasi tiiki ujudes. ,,Sinu pisarad ei pühi muresid minema. Nad toidavad kellegi teise rõõmu. Sellepärast pead sa õppima oma pisaraid neelama."