reede, 27. jaanuar 2017

Kurat Euroopa usundiloos - Ülo Valk


Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud.

Kurat Euroopa usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse
Ülo Valk
284 lk Vikerkaar 1994

Eurooplaste vaimuilma on kaua aega kujundanud usundiline mõte. Just mütoloogia valdkond on inimfantaasiale pakkunud eriti avarat mänguruumi. Üks mõjukamaid ja elavamaid kujutelmi läbi aegade on olnud kurat, tervete rahvaste ning oma aja haritlaste ühislooming. Kes on kurat? Kuidas ta sündis? Millised on tema võimu piirid ja suhted inimesega? Neis ja paljudes teistes küsimustes aitab selgust saada käesolev raamat, tagasivaade ühele hääbuvale ideele Euroopa mõtteloos.

Ääretult põnev ja huvitav ja teadmisterikas raamat, millest nopitud ajalookillud, faktid ning lood kindlasti mööda külgi maha ei jookse.  Olles ise suur deemonite, kuradi, nõidade jms huviline, sain laduda olnud teadmiste peale uued, mis üksteist täiustasid ning lõid loogilisema (kui nii võib öelda) koguterviku.

Muidugi ei jäänud puutumata ka Piibel.

Järgnevalt toon välja mõned huvitavad seigad (paljusid mugandasin enda jaoks keeleliselt, seega pole otseselt tegu tsiteerimisega), mis paraku on vaid käputäis kogu väljakirjutatust:

---

On Eestiski arvatud, et inimene võib end oma hääle kaudu deemonliku olendi meelevalda anda, mistõttu soovitati ohtlikke võõrastega mitte rääkida. 

Deemonil pole varju.

Eenoki raamatul suur osa kristliku kuradikujutelma väljakujunemisel. Teos säilinud etioopia keeles.

Noa pojad olid Seem, Jaafet ja Haam (taaselustas keelatud õpetused nt nõidused).

Usuti, et surm tuli maailma alles pattulangemise tõttu, sest algselt on inimene loodud surematuks.

Kes soovib deemonite olemasolule kinnitust leida, võtku sõelutud tuhka ja puistaku voodi ümber – siis näeb ta hommikul kukejälje-sarnaseid jälgi.

Veevaimud ehk undiinid.
Maavaimud ehk gnoomid.

Kõige põlastusväärsemad kuradite seas inkuubid ja sukuubid, kun neil kombeks inimesi mehe või naise kujul ahvatleda ja võimalused nendega seksuaalühendusse astuda.

Keskaegne kuradi nimi "Behemoth" tähistas algselt jõehobu.

Kuradi käes olev mitmeharuline konks mõeldud põrgutule segamiseks.

Mitte kunagi ei saa kurat ilmuda tallena, kuna Kristus on Jumala Tall.

1474.aastal mõistis Baseli magistraat tulesurma saatanliku kuke, kes oli munenud muna. Juhtum oli äärmiselt ohtlik, kuna uskumuste kohaselt võis kuke munast sündida deemonlik basilisk.

Inimese hinges kurat elada ei saa, sest seal on koht vaid Jumalale.

Aasta tähtsamad nõiasabatid toimusid – ööl vastu küünlapäeva (2.veebr)
                                                             – volbriööl (1.mai)
                                                             – ööl vastu 1.augustit
                                                             – Kõigi Pühakute Suurpüha (1.nov) ööl
                                                             – sageli nimetatud ka jaaniõhtut




reede, 20. jaanuar 2017

Ära antud - Amalie Skram


Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kiriminull ega põnevik

Ära antud
Amalie Skram 
189 lk Eesti Raamat 2006

Aurora on vaid 17-aastane, kui leiab end korraga abieluvoodis koos kolmekümnendates eluaastates laevakapten Riberiga. Nooruke tüdruk, eluvõõras ja naiivne nagu ta on, avastab korraga maailma, millest varem oli vaid moonutatud kujul kuulujutte kuulnud. See abielu on eos hukule määratud, kuivõrd süütu ja jumalakartlik neidis ei suuda päästa oma pahedele andunud kaasat. Eesootavast pulmareisist näib kujunevat kummalegi poolele tõeks saanud õudusunenägu.

Ootused olid kõrgemad, kui nii võib öelda. Aurora tegelaskuju oli alguses võrdlemisi sümpaatne ning pigem hoidsin ses loos tema kui Riberi poole. Olles ise vaid kaks aastat vanem oli võrdlemisi kerge end tüdruku nahka seada ja kuigi tolleaegsed elukorraldus ning kombed erinesid suuresti tänasest, polnud raske mõista, mida Aurora läbi pidi elama.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas aga tekkima ka teatav kaastunne ja mõistmine Riberi suhtes, kes lõppude lõpuks Aurora vastu sugugi vägivaldne ja halb ei olnud. Pigem suutis tüdruk oma pideva uurimise, puurimise ja jahmunud kristlase hoiakuga tuua  kahju kui head.

Pean tunnistama, et kohati ei saanud ma enam täpselt aru, kas autor omab samasid põhimõtteid kui Aurora või pigem kiritiseerib loo tegelasi ning neid ümbritsevat ühiskonnakorraldust. Hiljem järgi uurides tuli välja, et pigem ikka seda viimast. Lisainfot otsides selgus ka, et teose eesmärk oli näidata korraldatud abielude varjupoolt (seda koos tagakaanel lubatud naisõiguste teemaga mina kusjuures tuvastada ei osanud). Samas jäi mulje, et Aurora läks Riberile võrdlemisi vabatahtlikult ja ilma otsese sunnita. Mida autor aga lõpuni täpselt öelda tahtis jäi minu jaoks selgusetuks ning segaseks.

Raamatu lõpp oli ootamatu, samas kergendustpakkuv ja võrdlemisi koomiline.



pühapäev, 8. jaanuar 2017

Reaalne elu - Kelly Turk

Reaalne elu
Kelly Turk
76 lk Värske Rõhk 2014

Kelly Turk on uus ja põnev hääl eesti nooremas luules. Tema tekstid ei tegele autori lüürilise minaga, vaid heidavad pilgu väljapoole: luuletustes saavad hääle nii soome ehitajad, noored trenditibid kui ka tavalised eesti jõmmid. Autor kasutab palju slängi ning tal on õnnestunud inimesi tabavalt portreteerida nende keeleksutuse kaudu.

Olin antud luulekogule juba üsna ammu n-ö silma peale visanud, ent otseselt selle koju tarimiseks võtsin ikka hea aastakese aega. Kord oli keegi väledam minust raamatukogus ette saanud, kord polnud lihtsalt vastavat meeleolu. Et luulekogu aga just nüüd, 2017.aasta esimestel päevadel mulle näppu jäi, poleks olnud paremalt ajastatud. Soovisin midagi kerget, kaasaegset ja humoorikat, kuid lisaks kõigele sellele lõpetasin pea iga luuletuse imestusega, kui õigesti oli autor suutnud ühe või teise isiksusetüübi keelekasutust ning mõtteid paberile kanda.

Eks omamoodi vürtsi andis ju ka see, kui mainiti taas mõnd tuttavat kohta, klubi või ajaveetmisasutust, mis lisas omakorda isklikumat laadi mälestused ning mõtted. Või koguni need kohad, kus leidsin kohati iseendi mõtete ja kogemuste kohta lugemas. Nõustun, et ajapikku võib autori ühekülgne stiil veidi ära tüütada, ent olles hetkel esmakordselt just säärases koguses Turki loomingut tarbinud, sai sellest täpselt paras annus (ja ehk isegi tekitas isu juurde).


Muidugi ei saa ma öelda, et absoluutselt iga luuletus oleks mind pannud omakeski itsitama, kaasa noogutama ja temaatikale vastavaid inimesi silme eest läbi laskma, ent üldplaanis jäin oma tookordse raamatukogusaagiga väga rahule. 


---

kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad solvuvad
maja taha
pesukuivatusnööride
alla
harjutama
harjutama kõnet
kuidas
paika panna
vastikuid kõhnu tüdrukuid
kellele ema viitsib iga päev 
punupatse teha
nii tugevaid
et silmad on orbiidist väljas
ja kellele vanaema viitsib 
kleite õmmelda
nende vastikute roosade udusulgedega 
ja sametisest riidest
mis paksudel tüdrukutel
tooks pekivoldid välja

kuhu lähevad 
väikesed paksud tüdrukud
kui nad vihastuvad
vetsu
et harjutada peegli ees
lööke
millega väikeseid vastikuid
poisse oimetuks lüüa
otse teiste poiste silme all
tulgu raibe siis veel ütlema
pekinägu

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad suureks kasvavad 
kergejõustikku
jõusaali
toitumishäirete kliinikusse
triatlonile lõuna-aafrikasse
rikkale mehele
rasvaimusse
vaesele mehele
et poleks midagi süüa
kommipoodi tööle
enesepiinamiseks
või hakkavad 
luuletajaks

kuhu lähevad 
väikesed paksud tüdrukud
kui nad surevad

ei ütle!

reede, 6. jaanuar 2017

Issi, kus me lähme? - Jean-Louis Fournier


2017

Mitteilukirjanduslik raamat

Issi, kus me lähme?
Jean-Louis Fournier
102 lk Loomingu Raamatukogu 2012

Prantsuse kirjaniku ja humoristi teosed on sageli omaeluloolised, sest elu ise on talle pakkunud ainest, mis väljamõeldisena võiks tunduda koguni liialdusena. ,,Issi, kus me lähme?" on pühendatud autori kahele raske puudega pojale. Teemast sõltumata on Fournier'l alati varuks huumor, sageli just see mustemat sorti.

Tore raamat. Kurb raamat. Parajalt õhuke, parajalt paks, parajalt ilus ja valus oma "naer läbi pisarate" kuues.

Tagataskust viskab Fournier jälle siia ja sinna paar mõru märget, pilget, lisab komöödiat hetkedesse, kus seda oodata ei oskaks. Mõnikord itsitasin mõnusalt kaasa, teinekord jällegi jäi naer naljast olemata. Mida leht edasi, seda rohkem muutus kirjanik mõtisklevaks ja kaalutlevaks, "mis oleks, kui" hajus sujuvalt ridade vahele.

Kohati tundus, nagu oleksin sattunud autori salajasi märkmeid lugema, liiga isiklik tundus see kõik. Ning eks teos suuresti oligi üks mõtiskluste ja üksikute seikade kogum, kus Fournier proovis juhtunut ning mälestusi mingilmääral talletada ja analüüsida. Ja mingilmääral poegade käest vabandust paluda.

Alalhoitud meeleheide ja enesesüüdistamine tikkus aina rohkem autori hingest kirjasulge. Terapeutiline kirjutamine, nii võiks seda ehk nimetada, kuigi ma ei tea, kui kergelt või raskelt Fournier end pärast kirjatüki valmis saamist tundis.

Tragikomöödilistest seikadest ning autori peenest satiirist hoolimata, jääb teos ühes hüvastijätuga siiski nukral ja lootusetult noodil pidama.

---

Kui teil pole elus vedanud, siis tuleb see roll välja kanda, õnnetu nägu pähe teha, see on viisakuse küsimus.

Ma mõtlesin ühe linnu välja. Panin talle nimeks Tiivutu. Ta on haruldane lind. Ta ei ole selline nagu teised. Ta kardab kõrgust. Linnule on selline asi kõva pauk. Aga tema on tubli. Selle asemel, et oma puude pärast halisema hakata, pöörab tema selle naljaks.
Iga kord, kui keegi palub, et ta lendaks, leiab tema mingi naljaka põhjuse, miks seda mitte teha, ja ajab ümberringi kõik naerma. Ta on lausa nii ülbe, et narrib normaalseid linde, selliseid, kes lendavad.
Just nagu naeraksid Thomas ja Mathie normaalsete laste üle, kes neile tänaval vastu tulevad.
Pahupidi maailm.

Mida tähendab üldse normaalne? Selline nagu peab olema, nagu peaks olema, ühesõnaga keskmine, kirik keset küla. Mulle ei meeldi eriti keskmised, mulle meeldivad need, kes ei ole keskmised, kes on üle keskmise, igatahes mitte samasugused nagu kõik teised. Mulle meeldib väljend ,,teistmoodi kui teised". Sest teised mulle alati ei meeldi.
Kui keegi on teistmoodi kui teised, siis ei tähenda see tingimata, et ta on neist kuidagi halvem, see tähendab lihtsalt, et ta on teistest erinev.
Mida tähendab, kui lind on teistmoodi kui teised? See võib tähendada nii seda, et ta kardab kõrgust, kui ka seda, et ta oskab peast vilistada kõiki Mozarti flöödisonaate.
Lehm, kes on on teistmoodi kui teised, võib olla selline lehm, kes oskab helistada.
Oma lastest rääkides ütlen ikka, et nad on ,,teistmoodi kui teised". See jätab kõik võimalused lahti.
Einstein, Mozart ja Michelangelo olid ka teistmoodi kui teised.

Süütute süli on täis. Värvi.