Igavesti sinu
Daniel Glattauer
Varrak 2012 176 lk
36-aastane (endiselt) vallaline Judith kohtub supermarketis võluva arhitekti Hannesega. Mees on parimates aastates, sihikindel ja vallaline, kes suudab oma meeldiva olekuga võluda ära nii Judithi ema kui ka naise sõpruskonna. Mis peamine – mees on täielikus vaimustuses Judithist ning kannab teda kätel päevad ja ööd. Alguses mõjuvad armutõotused naisele nauditavalt, ent ajapikku hakkab Hannese intensiivne andumus lämmatama ning mehe käitumine muutub kummaliseks.
Olles olnud ilukirjandusest lausa kaks kuud eemal, kulges raamat alguses võrdlemisi ladusalt. Autori stiil polnud küll teab mis kunstitükk (isikliku hinnangu kohaselt olgu siinkohal öeldud), ent kõlbas kirjatüki üldise veidi ebaleva fooni edasiandmiseks võrdlemisi hästi.
Peategelane Judith ei suutnud küll endast eriti suurt muljet jätta, ometi mõjus ta võrreldes Hannesega siiski sümpaatsemana (vastupidisel juhul poleks sisu vist oma määratud rolli suutnud kanda). Mehe käitumine tekitas vastiku ahistava tunde ning ausat öeldes ei olnud mul erilist soovi raamatut lugeda. Judithi paranoia- ja haiglastseenid mõjusid seevastu igavalt ning ei andnud taas erilist lusti lugemisele juurde.
Lõpp tõotas tulla jällegi põnevam ning tegevusrohkem, ent loo lahendus oli lõpuks siiski võrdlemisi igav, etteaimatav ja mitte midagi šokeerivat. Hinde 2/5 ta minult teenis, üldiselt tahaksin aga mainida, et kohati tundus nagu kirjanik oleks loo ülejala kirja pannud (kuigi taevas seda teab eksole) ja lõpp-tulemus oli nagu ta oli. Oli tore, et lugesin, aga uuesti vist kätte ei hakka võtma.
