Veronika otsustab surra - Paulo Coelho

Veronika otsustab surra
Paulo Coelho
208 lk Philos 2002


Kuidas saab maailmas, kus kõik tahavad, maksku mis maksab, ellu jääda, kohut mõista nende üle, kes otsustavad surra? Keegi ei saa seda teha. Igaüks tunneb ise oma kannatuste määra ja elu mõttetust. 

Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on.

Kibeduse (või Vitrioli, nagu dr Igor eelistas öelda) peamine sihtmärk on tahe. Kibeduse käes kannatavad inimesed ei taha enam midagi ja mõne aasta möödudes ei suuda nad oma maailmast välja tulla; neil on seal kindluse ladumiseks meeletult energiat kulutatud, et reaalsus saaks just selline, nagu nad tahavad. Et vältida ohustavat rünnakut väljast, on nad teadlikult piiranud ka oma sisemist kasvamit. Nad käivad küll tööl, vaatavad televiisorit, pahandavad liikluse üle ja saavad lapsi, kuid see kõik toimub automaatselt, ilma sisemise emotsioonita- kõik on kontrolli all. Kibedusemürgituse suureks probleemiks on see, et kaovad ka kired- viha, armastus, meeleheide, entusiasm, uudishimu. Mõne aja möödudes pole kibestunud inimesel ühtegi soovi. Ta ei taha elada ega surra ja selles ongi probleem.

,,Ma oleksin pidanud hullumeelsem olema." Aga – nagu enamikuga juhtub – ta sai sellest aru liiga hilja. 

Lõpeta see jutt, et kogu aeg segad ja häirid kedagi. Kui see mõnele ei meeldi, siis ta ütleb. Ja kui ei julge öelda, on see tema probleem.

Ühiskond loob üha uusi ja uusi reegleid – ja seadusi, mis need reeglid ümber lükkaks – ja siis jälle uusi reegleid, mis omakorda need seadused ümber lükkaks; see hirmutab inimesi, nad ei julge enam sammukeski välja astuda sellest nähtamatust reeglistikust, mis kõikide elu juhib. 

Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.

Nii seal kui ka siin koonuvad inimesed gruppidesse, laovad enda ümber müüre ega lase millelgi ebatavalisel oma keskpärast olemasolu häirida. Nad teevad igasuguseid asju, sest on harjunud neid tegema, õpivad kõike ebavajalikku, lõbutsevad, sest neil on kohustus lõbutseda, ja ülejäänud maailm kerigu või põrgu, las lahendavad ise oma probleemid. Parimal juhul vaatavad nad telekast uudiseid – nagu meiegi tihti tegime –, et veenduda, kui õnnelikud nad lõppkokkuvõttes selles probleemses ja ebaõiglases maailmas on. 

Ma armastasin sakslast- A.H.Tammsaare

Ma armastasin sakslast
Anton Hansen Tammsaare
228 lk Pegasus 2007

Võibolla kõik need, kes söövad ja joovad maailmas liiga, teevad seda sellepärast, et kardetakse hommist päeva, mis võib tuua kui mitte just nälja, siis ometi puuduse. Täna veel on, täna veel jätkub, sellepärast söögem ja joogem ning olgem rõõmsad, sest tulevikust ei tea keegi midagi. 

Või pidin ma iseenda kaitseks seletama hakkam, et nagu veepinnale ei saa midagi tõusta, mida vees endas ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda, mis ühiskonnas endas olemas? Uue usu prohvetid tõusevad ikka siis, kui ühiskond on pakatamas uuest usust. Aga miks te siis poote prohveteid, mitte aga ühiskonda, kes prohveti loonud, tema oma õlgadele upitanud?

Arenemine teeb inimese õnnetuks.

Mul ei ole mingit tarvidust saada iseendaks, olla ma–ise ja jääda iseendaks, nagu nõuab inimeselt keegi välismaine luuletaja, sest ma olen ikka näinud, kuulnud ja lugenud otse vastupidist: kõik katsuvad saada, olla, jääda millegiks muuks, mitte iseendaks, ja mina tahan olla nagu kõik teised. 

Või peab taevas oma tähtedega ja looja jumalaga olema just sellepärast? Jah, võibolla just sellepärast, sest muidu leiduks nii palju neid, kes ei taluks oma elu. Kuu ja tema veerandid, päike ja pilvitus, kevade ja sügis, suvi ja talv, soe ja külm – kõik on ehk ainult selleks, et minutaolisel viletsal oleks midagi oodata, loota, uskuda ja et ei lõpeks sigimine ja suremine. 

Aga minuga on elus enamasti ikka nõnda olnud, et kõige tähtsamad asjad saan ma ikka kas liig hilja teada või nad jäävad mul hoopis teadmatuiks. 

,,Rahvastelgi pole targemat tulevikku kui mõnel kihulasel," ütlesin mina imetargalt. ,,Ikka ainult sünnivad, elavad ja surevad, muud midagi."
,,Muud midagi!" hüüdis majaproua imestanult.
,,Mis siis veel?" küsisin mina. ,,Vast ehk see, et inimene jätab elades suuremad prügihunnikud järele kui kihulane."

Elu on liig raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.

Inimene ei ole kunagi küllalt vana ja tark, et aja üle õieti otsustada.