Tuletornipidamine - Jeanette Winterson

Tuletornipidamine
Jeanette Winterson
164 lk 2006 Tänapäev

Orvuks jäänud Silver leiab uue kodu ajatu hr Pew juures, Cape Wrathi tuletornis. Kuigi elamistingimused on kehvad, on tüdruk lummatud oma kasvataja iidsetest lugudest, õpetades toime tulema nii head kui halbade olukordadega, mis saadavad meid läbi elu. Iga elu koosneb lugudest, mida saab jutustades jagada või kuulates võtta, ning armastusest, milleta maailm vajuks kokku. Vaid aeg kogub meile lugusid, mida oma salajastes tuletornides hoiame, ja elu sügiskuudel üksikute kirgaste tähtedena sirvime.

Wintersoni kirjutamine on üldjoontes ilus ning sobib antud konteksti ja loo üldise fooniga. Küll aga heidaksin ette raamatu liigset hajuvust, vormitust, mille puhul ei saa ühegi looga end päriselt siduda ja hinge võtta. Nautisin väga romaani esimest poolt ja oleksin omaltpoolt eelistanud, kui teos olekski jäänud Cape Wrathi tuletorni ja hr Pew lugude vahele. Paraku muutus raamatu lõpp liiga segaseks ning hoolimata metafooridest, kujunditest ja kudrutav-kirglikust kirjutamisstiilist, jättis kuidagi külmaks, ükskõikseks. Tuleb see nüüd vähesest elukogemusest või lihtsalt kirjaniku suutmatusest mind isiklikult kaasa elama panna, kuulub juba pikema arutluse alla.

Darki lugu kippus veidi venima ja jäi siis korraga õhku rippuma. Mees, kes vihkas end oma otsuste, iseenda, oma isiksuse pärast ning samas ei teinud otseselt midagi, et oma olukorda muuta. Jumalasõna kuulutaja, kes lõpus leidis endas ruumi ka darvinismi ideedele, oli huvitav karakterilistlik arengupunkt, millest oleks tahtnud veidi selgemat pilti saada. Hetkel jäi tunne, et liiga palju ruumi oli jäetud õhku rippuvatele vaikusmomentidele ning kirjanduslikult kaunitele filosofeerimislõikudele (mis olid, ei saa salata, nii mõnigi kord puudutavad).  Pean tunnistama, et lõpus ajas nii mõnigi kord muigele säärane pentsik dramaatilisus, millega autor jättis ehk liialt meeleheitliku püüde kirjanduslikult mõjuda (nt. "toas olev kass haihtus kui õnn", "valgus oli intensiivne kui armuafäär"). Samas, taas kord, võib asi olla lihtsalt minu isiklikes kiiksudes ning maitseküsimustes.

Lõpp hakkas mulle jällegi rohkem meeldima. Nautisin hr Pew sõnavõtte, tema oskust suuri asju nappide fraasidega vormida, edasi anda. Temast sai ehk ka üks ainuke tegelane kogu raamatust, kes mulle kõige rohkem sümpatiseeris. Silver jäi oma salapärasuses veidi kaugeks, kaugemaks, kui ükski teine karakter terves teoses.

Soovitan lugeda, kui soov on hingele veidi lohutust saada ja pead puhata. Tekst on ladus, võrdlemisi voolav ning kergesti arusaadav. Samas saab huvitavaid mõtteid elu, armastuse, üksinduse kohta.

– – – 

,,Meil veab, isegi halvimal meist, sest koidik jõuab kätte."

,,Miks on raha väärt kõike, kui seda üldse ei ole, ja mitte midagi, kui seda on liiga palju?"

,,Sest ei ole olemas ühtegi lugu, mis oleks iseenda algus, nagu ei ole olemas ühtegi last, kes tuleks siia ilma ilma vanemateta."

,,Jutusta mulle üks lugu, Pew."

,,Missugune lugu, lapseke?"

,,Õnneliku lõpuga lugu."

,,Ei ole sellist asja terve ilma peal."

,,Õnnelikku lõppu?"

,,Lõppu."

,,Parem, kui ma oma elust ka nõndaviisi mõtlen- pooleldi hullus, pooleldi ime. Parem, kui ma võtan omaks, et mul puudub kontroll kõigi oluliste asjade üle. Minu elu on rida laevahukke ja teeleasumisi. Ei ole saabumisi ega sihtpunkte, on ainult leetseljakud ja laevahukud, seejärel järgmine paat, järgmine tõus ja mõõn."

,,Meile õpetatakse üht lugu teisele mitte eelistama. Kõik lood tuleb ära jutustada. Olgu, võib-olla see ongi tõde, võib-olla on kõik lood kuulamist väärt, ent kõik lood ei ole kindlasti jutustamist väärt."

,,Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jäetakse sageli ütlemata. Tähtsad asjad on peidus näoilmetes, liigutustes, mitte meie lukustatud keeltes. Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et keeleks nimetatud vormi mahtuda."

,,Midagi ei saa unustada. Midagi ei saa kaotada. Universium ise on hiigelsuur mälusüsteem. Vaata tagasi ja sa leiad maailma alguse."

,,Ja ikkagi on inimese keha kõigi asjade mõõt. Seda mõõtkava tunneme kõige paremini. See naeruväärne kuus jalga vöötab maakera ja kõike selle sees. Me räägime jalgadest, kätest, haaretest, sest seda me tunneme. Me tunneme maailma oma kehas ja keha kaudu. See on meie laboratoorium, ilma selleta ei saa me katseid teha. See on ka meie kodu. Ainus kodu, mis on päriselt meie oma. Kodu on seal, kus on süda..."

,,Olin pimedaks löödud ja vaimustuses, mitte ainult sellest, et päike oli soe ja imeline, vaid sellest, et loodus ei mõõda midagi. Kellelegi pole nii palju päikesevalgust vaja. Kellelegi pole vaja põudasid, vulkaane, mussoone ega tornaadosidki, aga need on ikka olemas, sest meie maailm on just nii ekstravagantne, kui üks maailm olla saab. Meie oleme need, kes on mõõtmisest vaevatud. Maailm lihtsalt kallab kõik välja."

Kuldne tempel - Yukio Mishima

Kuldne tempel
Yukio Mishima
240 lk 2009 Varrak

Romaan jälgib noore munga ja Kuldse templi omapäraseid suhteid, mis saavad alguse juba peategelase lapsepõlves. Olles ise võrdlemisi inetu, leiab noormees läbi sisemiste heitluste Kuldse templi ilust oma õnnistuse ja needuse, painates ning samas lohutades tema segaseid meeli. Asjatult püüab munk templit peast visata, olles kammitsetud pühakoja suursugususest, täiuslikkusest ja harmooniast, ilmudes ta silme ette nii heas kui halvas. Ainukese väljapääsuna näeb noormees hävitada oma kannatuste alge, süüdates Kuldse templi otsusekindlalt põlema.

See oli üks nendest raamatutest, mille puhul ei tundnud ma kordagi otsest tahtmist jutulõnga jätkata, ometi sulgusin pea esimesest noodist taas lugema hakkamisel loo maailma. Autori kirjastiil võlus oma aegluses, laskmata lugejal otseselt kordagi igavusse vajuda, kuna iga sõna, iga detaili taga peitus mingi mõte või olulist rolli mängiv lootäiendus. Kohati tundus, nagu libiseks lugu poolenisti sõrmede vahelt läbi, kaotades raamatukaante vahel saavutatud vormi ja mingigi kokreetsuse. Pean tunnistama, et iga filosoofiline mõttearendus ei suutnud leida teed minu kui lugejani, samas piisas sellistel juhtudel ka lihtsalt ilusa keele ning sõnaseadmisoskuse nautimisest.

Rääkides tegelastes, siis ei suutnud ma isiklikult ühegagi neist otseselt samastuda või täielikult ühiseid mõtteid leida. Peategelane tundus mulle kõigist karakteritest eriti kaootilise ning ebamaisena, ja kuigi ta ise ütles, et tema eesmärk oligi luua end arusaamatuks jäädes, mõjus munk mulle siiski pigem ebameeldiva ning raskekujulise inimesena, kes püüdis olla südametum ja pohhuistlikum, kui ta tegelikult oli. Probleem polnud mitte Kuldses templis, vaid peategelase suutmatuses leppida iseendaga.

Iseenesest oli põnev lugeda vahelduseks niivõrd teistsuguse teemakäsitlusega teost ning väga meeldiv oli avastada uut ja huvitavat Jaapani kultuuri ning ajaloo kohta. Nimetada aga antud kirjatükki millekski äärmiselt raputavaks ja prioriteete ümber seadvaks, oleks siinkohal liialdus. Võimalik, et asi oli minu isiklikus suutmatuses filosoofiliselt niivõrd sügavale langeda, samas usun, et antud raamatu põhiteema polnud siiski miski, mille puhul oleksin saanud tunda erilist hingepuudutust.

Isiklikust vaatevinklist lähtuvalt soovitan ikka lugeda. Saab palju huvitavaid mõtteterasid ja ajalookillukesi kõrva taha panna, käsikäes nautida keeleliselt kaunist jaapanipärast teksti :)

---

,,Inimene, keda lummab üksnes ilu, põrkab tahtmatult kokku selle maailma kõige mustemate mõtetega.”

,,Kas kahtlus iseenda eksistentsi pärast ei teki just liigsest rahulolematusest, et ei elata täiel rinnal?"

,,Lõks, millesse puudega inimene lõpuks langeb, seisneb mitte enda ja maailma vaheliste lahkhelide lahendamises, vaid nendega leppimises."

,,Siiski, muusika ilu on kummaline! Mängija poolt tekitatud üürike ilu muutub teatud ajahetkes puhtaks kestvuseks, mida ei saa enam kunagi korrata. Täpselt nagu ühepäeviku või mõne teise lühikese elueaga olendi elu on ilus elu enda täiuslik üldistus, elu loomine. Pole teist elule nii sarnast asja nagu muusika.”

,,Kuigi ilu võib anda end ükskõik kellele, ei ole ta kellegi oma. Ilu on nagu katkine hammas. Kui keel seda puudutab, teeb ta haiget, meenutades pidevalt oma olemasolu. Lõpuks muutub valu väljakannatamatuks ning arst tõmbab haige hamba välja. Kui inimene oma kaariesest puretud väikest, pruuni ja verist hammast lõpuks peos hoiab, ütleb ta endale: ,,Ah, selles kogu asi oligi? See asjandus, mis mulle nii palju valu põhjustas ja mind pidevalt muretsema sundis, seesama asi, mis oli minuses kangekaelselt juurdunud, on nüüd kõigest elutu object. Aga kas need kaks on ikka üks ja seesama asi? Kui see hammas oli minu olemasolu väline avaldusvorm, siis miks ja mis põhjusel oli ta minu sisemusega seotud ning põhjustas nii palju piinu? Mis oli tema eksistentsi alge? Kas see alge peitus minus või hoopis hambas endas?”

,,Inimesele on antud ainult üks looduse arvukatest atribuutidest, mida ta osavalt levitab ja paljundab. Seega, kui mõrvari eesmärgiks on hävitada ohvri ainulaadsus, on ta juba olemuslikult eksinud."

,,Ütleme siis nii, et elu talutavaks muutmiseks omab inimene tajumise relva. Loomadel pole seda vaja- nad ei taju, et elu tuleb talutavaks muuta. Inimestega on lugu teisiti: tajumisest saab nende jaoks küll relv elu talumatusega võitlemiseks, kuid talumatus ise ei kao kusagile. See ongi kõik."

,,Kas mitte millegi uskumine on roiskumine?"

,,Kui käituda teistest erinevalt, hakkavad inimesed seda sinult ootama."

,,Minevik ei vii meid üksnes tagasi minevikku. Mõnedel minevikumälestustel, kui tühised need ka poleks, on terasest vedrud ja kui meie, olevikus elavad inimesed, neid puudutame, pääsevad nad valla, tõugates meid tulevikku."

2016

Antud aastanumbrit on küll pea neli kuud kesta saanud, ometi tundsin, et peas valitsevale korralagedusele oleks siiski vajalik mõned mõtted-arvamused loetud kirjatükkide kohta kirja saada.

Siiani olen lugenud täpselt kuraditosin raamatut, kaksteist neist jääb aja- ja mälunappuses pikemalt kajastamata, kuid proovin paari lausega (niivõrd-kuivõrd see võimalik on) oma kiitused ja laitused üles märkida. Siinpuhul sooviks märkida, et antud blogi ei kanna endas eesmärki tegutseda kui karmikäeline kirjanduskriitik, vaid pigem püüab anda ühe tavalise raamatuhuvilise vaatenurga,(aidates samas talletada tolle raamatukoi tuleviku heietuste jaoks materjali) :)

Aga rääkides asjast, tooksin esmalt välja oma 2016.aasta senise loetud kirjandusüllitiste nimekirja:

1) ,,Hea uus ilm"- Aldous Huxley
2) ,,Meister ja Margarita"- Mihhail Bulgakov
3) ,,Karbitänav"- John Steinbeck
4) ,,Alkeemik"- Paulo Coelho
5) ,,Loomade farm"- George Orwell
6) ,,Kellavärgiga apelsin"- Anthony Burgess
7) ,,Maipüha"- F.S. Fitzgerald
8) ,,Sinine. Sinine ajaloos, kultuurides ja looduses"- Tiit Kuningas
9) ,,Parfüüm. Ühe mõrvari lugu"- Patrick Süskind
10) ,,Kobrade ja karakurtide jälgedes"- Lennart Meri
11) ,,Ma olin Jüri Üdi"- Juhan Viiding
12) ,,Sillamäe passioon"- Andrei Hvostov

Nagu näha, siis 2016 on tulnud suuresti klassikaliste teoste näol ning siiani pole kohanud veel ühtegi raamatut, mille lugemine tekitab pigem piina kui naudingut.

Eraldi tahaksin tuua ,,Kellavärgiga apelsin", ,,Sinine" ja ,,Ma olin Jüri Üdi" välja, kuna just nemad pälvisid seekord neli tärni viiest, samas kui ülejäänud teosed jäid tiheda rebimisega kolme tähe alla särama.
,,Ma olin Jüri Üdi" kannab endas juba seepärast märgilist tähendust, kuna lugesin vist elus päris esimest korda terve luulekogu läbi ning avasin sellega ukse (taas) poeetide põnevasse maailma.

Ehk kõige pettumust valmistavateks raamatuteks olid ,,Maipüha" , ,,Loomade farm" ja ,,Parfüüm. Ühe mõrva lugu".
,,Maipüha" puhul oli peamine huviorbiit asetatud just viimase, ,,Benjamin Buttonu uskumatu elu" loole, mille puhul pälvis film seekord suuremat vaimustust kui originaalteos. Sama võib öelda ka romaani ,,Parfüüm" kohta, millega tutvumist ootasin tänu ekraniseeringule kaua, paraku jäi teos liiga kaugeks ning aeglaseks, et oleksin saanud reageerida samasuguste emotsioonide ja vaimustuspuhangutega nagu filmi puhul.
Muinasjutuline satiir ,,Loomade farm" tekitas aga vastakaid tundeid, sest teose mõte oli iseenesest väga hea, ent paraku ei istunud mulle Orwelli kirjutamisstiil ja loo üleüldine eemaolek, tekitades lõpuks pigem igavust kui vaimuerksust. Samas pean tunnistama, et leidus ka kohti, mis vaimustasid, paraku polnud neid nii palju, et üleüldine maik teosest oleks paranenud.

Ülejäänud raamatud jäid oma heade ja veadega küll meelde, tekitasid huvitavaid mõttelõnge ning diskussioone, ometi ei saa ma öelda, et nende lugemine oleks jätnud mulle erakordsed emotsioonid ning joovastushetked.

Edasistes postitustes saab juba lugeda iga loetud konkreetse teose kohta veidi põhjalikumalt ja pikemalt.

Seniks aga...palju raamatuid!