Dalai-laama kass
David Michie
208 lk Ersen 2014
Enamik inimesi arvab, et ainus võimalus on muuta oma elutingimusi. Kuid see pole nende õnnetu elu peamine põhjus. Pigem on asi selles, kuidas nad oma elutingimustesse suhtuvad.
See on üks imeline paradoks, et parim viis ise õnnelikuks saada on teistele õnne anda.
Pidage meeles Buddha sõnu: ,,Isegi kui mõni mees võib tuhandes lahingus võita tuhandet meest, on suurim kangelane see, kes võidab iseenda."
Teised olendid ei saa meid muuta teadlikumaks, et võiksime täielikumalt kogeda igapäevaste kogemuste rikkalikku mustrit. Samamoodi ei saa teised olendid meid kannatlikumaks või lahkemaks muuta, ükskõik kui palju abi kannatlikkusest või lahkusest meie rahulolu suurendamisel oleks.
Ainult olevikust täiesti teadlik olles suudame muuta oma mõistmise tegudeks — rääkimata veel sellest, kuidas suuta muuta oluliseks iga tass kohvi.
laupäev, 30. juuli 2016
teisipäev, 12. juuli 2016
Mallenite needus - Catherine Cookson
Mallenite needus
Catherine Cookson
229 lk 2008 Varrak
Mallenite suguvõsa meespereliikmetel on põlvest põlve lasunud needus, mida põhjustab valge triip nende mustades juustes. See ei tähenda, et puutumata jääks aga inimesed, kes on Mallenitega veresideme või muul moel seotud. Nii tabab saatuse raske hoop ka Kõrgekalda uhket valitsejat Thomas Mallen'it 1850.aastal, kui ta oma toretsevast tormilisest elus saab korraga tunda pankroti kibedaid vilju. Ent paraku pole needus kaugeltki veel oma tööd teinud ning kurbust, pisaraid ja ahastust jätkub küllaga ka perekonna järgmistele põlvedele.
,,Mallenite needus" oli mõnus vahepala ja ajarännak praegusest kiirest perioodist, kus draamat, tragöödiat ja ebaõiglust oli autor hea kamaluga sulest välja pigistanud. Oli põnevamaid ja igavamaid momente ning kuigi vahel tundus, et sündmustik oli ehk liiga pingutatult ahastamapanev, ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva lugemiselamusega.
Tegelastest meeldis mulle pea lõpuni enim Thomas Mallen, kes tõi pankrotijärgsesse veidi masendavasse õhkkonda naeru, positiivsust, helget meelt (muidugi pärast teatud sündmusi minu suhtumine temasse muutus, aga ma hetkel ei hakka ära spoilima).
Barbara ja Constance olid küll terve raamatu vältel kenasti esindatud, samas ei saanud nad inimestena minu jaoks lõpuni päris selgeks ning jäid kenasti toetavate kõrvategelaste rolli. Anna seevastu oli see, kes sai oma ebaõiglastes saatusehoopides võrdlemisi südamelähedaseks.
Rääkides puhtalt Donaldi karakterist, ei hakanud ma meest lõpuni päriselt põlgama, nagu oleks ehk lugejale antud sündmustekulgu vaadates loomulik olnud. Jah, ta oli vastiku ja raske iseloomuga, omandihimuline ning valmis üle laipade minema, et saada oma tahtmist. Samas tuleb märkida, et enne päris südametuks muutumist, ei väärinud ta kõiki neid pettuseid ja halvastiütlemisi. Tema eesmärk oli saada suuremaks, võimsamaks ning aukartustäratavamaks kui tema Malleni-sohilapse staatus, ja selleks oli ta valmis pea kõigeks. Ma ei kahtle, et armastustunded, mida Donald alguses oma naise ja venna suhtes tundis, oleks olnud ebasiirad või omakasupüüdlikud, pigem nõudis selliste tunnete tunnistamine julgust avada oma niigi kinnine sisemaailm, mille Donald oli hoolikalt välismaailma eest kõrge müüri taha peitnud. Kas edasisi südmuste käike arvestades olid tema mõtted, emotsioonid ja teod õiged, on juba iseasi.
Cooksoni kirjastiil on minu jaoks võrdlemisi huvitav nähtus, kuna ühelt poolt naudin ma tema kirjutatut, samas kipub kohati kõik liigselt venima. Mäletan, et kunagi lugesin tema kirjutatud ,,Tilly Trotteri" triloogia läbi ning kuigi tegu oli ju iseenesest hea ja huvitava jutuga, jäi kogu teosest siiski mingi halb maik külge. Ehk ei sobi mulle lihtsalt tema tegelastüübid või sündmustekäik või antud raamatu puhul näiteks see, et ta kippus järsku suuremat puhastustööd tegelaste seas tegema (nagu ,,Troonide mäng" juba ausõna). On mis on, raamatu lõpp oli vähemalt minu jaoks siiski meeldib ja ma usun, et vähemalt teise osa kavatsen ma veel kindlasti läbi lugeda.
---
Ainus viga seisneb selles, et me ei tunne tõelist õnne ära, kui see meil käes on.
Catherine Cookson
229 lk 2008 Varrak
Mallenite suguvõsa meespereliikmetel on põlvest põlve lasunud needus, mida põhjustab valge triip nende mustades juustes. See ei tähenda, et puutumata jääks aga inimesed, kes on Mallenitega veresideme või muul moel seotud. Nii tabab saatuse raske hoop ka Kõrgekalda uhket valitsejat Thomas Mallen'it 1850.aastal, kui ta oma toretsevast tormilisest elus saab korraga tunda pankroti kibedaid vilju. Ent paraku pole needus kaugeltki veel oma tööd teinud ning kurbust, pisaraid ja ahastust jätkub küllaga ka perekonna järgmistele põlvedele.
,,Mallenite needus" oli mõnus vahepala ja ajarännak praegusest kiirest perioodist, kus draamat, tragöödiat ja ebaõiglust oli autor hea kamaluga sulest välja pigistanud. Oli põnevamaid ja igavamaid momente ning kuigi vahel tundus, et sündmustik oli ehk liiga pingutatult ahastamapanev, ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva lugemiselamusega.
Tegelastest meeldis mulle pea lõpuni enim Thomas Mallen, kes tõi pankrotijärgsesse veidi masendavasse õhkkonda naeru, positiivsust, helget meelt (muidugi pärast teatud sündmusi minu suhtumine temasse muutus, aga ma hetkel ei hakka ära spoilima).
Barbara ja Constance olid küll terve raamatu vältel kenasti esindatud, samas ei saanud nad inimestena minu jaoks lõpuni päris selgeks ning jäid kenasti toetavate kõrvategelaste rolli. Anna seevastu oli see, kes sai oma ebaõiglastes saatusehoopides võrdlemisi südamelähedaseks.
Rääkides puhtalt Donaldi karakterist, ei hakanud ma meest lõpuni päriselt põlgama, nagu oleks ehk lugejale antud sündmustekulgu vaadates loomulik olnud. Jah, ta oli vastiku ja raske iseloomuga, omandihimuline ning valmis üle laipade minema, et saada oma tahtmist. Samas tuleb märkida, et enne päris südametuks muutumist, ei väärinud ta kõiki neid pettuseid ja halvastiütlemisi. Tema eesmärk oli saada suuremaks, võimsamaks ning aukartustäratavamaks kui tema Malleni-sohilapse staatus, ja selleks oli ta valmis pea kõigeks. Ma ei kahtle, et armastustunded, mida Donald alguses oma naise ja venna suhtes tundis, oleks olnud ebasiirad või omakasupüüdlikud, pigem nõudis selliste tunnete tunnistamine julgust avada oma niigi kinnine sisemaailm, mille Donald oli hoolikalt välismaailma eest kõrge müüri taha peitnud. Kas edasisi südmuste käike arvestades olid tema mõtted, emotsioonid ja teod õiged, on juba iseasi.
Cooksoni kirjastiil on minu jaoks võrdlemisi huvitav nähtus, kuna ühelt poolt naudin ma tema kirjutatut, samas kipub kohati kõik liigselt venima. Mäletan, et kunagi lugesin tema kirjutatud ,,Tilly Trotteri" triloogia läbi ning kuigi tegu oli ju iseenesest hea ja huvitava jutuga, jäi kogu teosest siiski mingi halb maik külge. Ehk ei sobi mulle lihtsalt tema tegelastüübid või sündmustekäik või antud raamatu puhul näiteks see, et ta kippus järsku suuremat puhastustööd tegelaste seas tegema (nagu ,,Troonide mäng" juba ausõna). On mis on, raamatu lõpp oli vähemalt minu jaoks siiski meeldib ja ma usun, et vähemalt teise osa kavatsen ma veel kindlasti läbi lugeda.
---
Ainus viga seisneb selles, et me ei tunne tõelist õnne ära, kui see meil käes on.
reede, 8. juuli 2016
Geenid ja kloonid - Lee M. Silver
Geenid ja kloonid
Lee M.Silver
313 lk 2000 Tänapäev
,,Geenid ja kloonid" pakub huvitavat ja kaasahaaravat teekonda mitte ainult teaduse, aga ka bioloogia ning geneetika imetabasesse maailma. Autor jagab lugejaga utoopilisi tulevikuversioone, leiab nende head ja vead ning esitab ka reaalsed võimalused, mis aitaksid protsesside toimimisele kaasa. Ühtlasi saab võrdlemisi laia teadmiste- ja ideedepagasisi elu päritolu, eetika ja alguse teemadel, käies käsikäes ajaloofaktide ning poliitiliste vaidlustega.
Oli kergemaid, oli raskemaid hetki, ent ei saa salata, et tegu oli väärt lugemisega. Meeldis väga viis, kuidas autor enda mõtteid esitles- loogiliselt, eluliselt, võiks öelda, et isegi lustiliselt. Õppejõuna oleks teda arvatavasti väga huvitav kuulata (aga selleks peab enne Princeton'i sisse saama :) )
Keerulisem oli end läbi närida terminitest, ideedest ja mehhanismikirjeldustest, millega olen väiksemal määral või kohe mitte üldse kokku puutunud.
Hoolimata sellest, et lugemine võttis päris hea portsu aega, korvasid selle kõik uued huvitavad tarkuseterad ning vaatepunktid, mida saan kasutada tulevastes geeniõpetustes. Samuti andsid autori inspireeriv stiil ning kaasahaaravad seletused üha enam kindlust, et just säärase alaga tahan end sügavamalt siduda.
Soovitan! Ja soovitan ka neile, kes pole erilised biofanaatikud või geeniteadlased, sest peale mehaaniliste mehhanismide kirjelduste leiab kamaluga huvitavaid fakte nii ajaloo kui muudest aladest.
---
Teravate piiride puudumine ei muuda terminit veel valeks, see üksnes teavitab meid termini piiratusest.
Kui universiumi omadused oleksid teistsugused, ei oleks olemas intelligentseid eluvorme, kes seda näeksid. Kuna intelligentne elu on olemas, peavad universiumil olema just need omadused, mis tal on. Teiste sõnadega, universiumi omadused on seletatavad lihtsalt meie kaudu, kes me siin neid asju vaeme (entroopia printsiip).
Me suhtume neisse elusatesse asjadesse erinevalt sellepärast, et meie arusaamise järgi hiirtel on tunded, kärbestel ja sipelgatel neid tõenäoliselt pole ja taimedel pole neid kindlasti. Me suhtume austusega just tunnetesse, mitte lihtsalt sellesse, et nad elus on.
Kumb on parem, kas laps, kes teab, et tal on vanem kaksik, või laps, kes on vaene. Kui me esimesed ära keelame, miks me siis teistega sama ei tee? Miks on nii, et paljud poliitikud paistavad muretsevat kloonimise, aga mitte laste üldise heaolu pärast?
Inimese erakordsuse leiab ainult tema kõrvade vahelt; kui otsite seda mujalt, tabab teid pettumus.
Tänapäeval võib lapse saamiseni mitut erinevat teed mööda jõuda. Neid teid ei peaks hindama selle põhjal, millal ja kuidas areng alguse saab. Otsustamisel olgu määrav armastus, mida vanemad oma lapsele jagavad.
Asjade loomulik seis ei pruugi tingimata veel hea olla.
Tasub rõhutada, et eeldatavhullude geeniuste kaotus tulevikus oleks virtuaalne, reaalsuses ei jäädaks millestki ilma. Kui maniakaal-depressiivne Edgar Allan Poe poleks sündinud, ei tunneks me tema "Kaarnast" ikkagi puudust. Täpselt samamoodi ei oska me puudust tunda kõikidest nendest klaverikontserditest, mille Mozart oleks loonud, kui ta kolmekümne viie aastaselt ära ei oleks surnud.
,,Kust universium alguse sai?"
,,Miks seal midagi on, selle asemel, et seal midagi ei oleks?"
,,Mis on teadliku olemise mõte?"
Nüüd, vastuseni jõudnud, seisavad nad silmitsi nende looja endaga. Mida nad näevad? On see midagi sellist, mida 20.sajandi inimesed isegi oma kõige meeletumates mõttelendudes ei kohanud? Või on see lihtsalt nende enda peegelpilt kusagilt aegade algusest?
Lee M.Silver
313 lk 2000 Tänapäev
,,Geenid ja kloonid" pakub huvitavat ja kaasahaaravat teekonda mitte ainult teaduse, aga ka bioloogia ning geneetika imetabasesse maailma. Autor jagab lugejaga utoopilisi tulevikuversioone, leiab nende head ja vead ning esitab ka reaalsed võimalused, mis aitaksid protsesside toimimisele kaasa. Ühtlasi saab võrdlemisi laia teadmiste- ja ideedepagasisi elu päritolu, eetika ja alguse teemadel, käies käsikäes ajaloofaktide ning poliitiliste vaidlustega.
Oli kergemaid, oli raskemaid hetki, ent ei saa salata, et tegu oli väärt lugemisega. Meeldis väga viis, kuidas autor enda mõtteid esitles- loogiliselt, eluliselt, võiks öelda, et isegi lustiliselt. Õppejõuna oleks teda arvatavasti väga huvitav kuulata (aga selleks peab enne Princeton'i sisse saama :) )
Keerulisem oli end läbi närida terminitest, ideedest ja mehhanismikirjeldustest, millega olen väiksemal määral või kohe mitte üldse kokku puutunud.
Hoolimata sellest, et lugemine võttis päris hea portsu aega, korvasid selle kõik uued huvitavad tarkuseterad ning vaatepunktid, mida saan kasutada tulevastes geeniõpetustes. Samuti andsid autori inspireeriv stiil ning kaasahaaravad seletused üha enam kindlust, et just säärase alaga tahan end sügavamalt siduda.
Soovitan! Ja soovitan ka neile, kes pole erilised biofanaatikud või geeniteadlased, sest peale mehaaniliste mehhanismide kirjelduste leiab kamaluga huvitavaid fakte nii ajaloo kui muudest aladest.
---
Teravate piiride puudumine ei muuda terminit veel valeks, see üksnes teavitab meid termini piiratusest.
Kui universiumi omadused oleksid teistsugused, ei oleks olemas intelligentseid eluvorme, kes seda näeksid. Kuna intelligentne elu on olemas, peavad universiumil olema just need omadused, mis tal on. Teiste sõnadega, universiumi omadused on seletatavad lihtsalt meie kaudu, kes me siin neid asju vaeme (entroopia printsiip).
Me suhtume neisse elusatesse asjadesse erinevalt sellepärast, et meie arusaamise järgi hiirtel on tunded, kärbestel ja sipelgatel neid tõenäoliselt pole ja taimedel pole neid kindlasti. Me suhtume austusega just tunnetesse, mitte lihtsalt sellesse, et nad elus on.
Kumb on parem, kas laps, kes teab, et tal on vanem kaksik, või laps, kes on vaene. Kui me esimesed ära keelame, miks me siis teistega sama ei tee? Miks on nii, et paljud poliitikud paistavad muretsevat kloonimise, aga mitte laste üldise heaolu pärast?
Inimese erakordsuse leiab ainult tema kõrvade vahelt; kui otsite seda mujalt, tabab teid pettumus.
Tänapäeval võib lapse saamiseni mitut erinevat teed mööda jõuda. Neid teid ei peaks hindama selle põhjal, millal ja kuidas areng alguse saab. Otsustamisel olgu määrav armastus, mida vanemad oma lapsele jagavad.
Asjade loomulik seis ei pruugi tingimata veel hea olla.
Tasub rõhutada, et eeldatavhullude geeniuste kaotus tulevikus oleks virtuaalne, reaalsuses ei jäädaks millestki ilma. Kui maniakaal-depressiivne Edgar Allan Poe poleks sündinud, ei tunneks me tema "Kaarnast" ikkagi puudust. Täpselt samamoodi ei oska me puudust tunda kõikidest nendest klaverikontserditest, mille Mozart oleks loonud, kui ta kolmekümne viie aastaselt ära ei oleks surnud.
,,Kust universium alguse sai?"
,,Miks seal midagi on, selle asemel, et seal midagi ei oleks?"
,,Mis on teadliku olemise mõte?"
Nüüd, vastuseni jõudnud, seisavad nad silmitsi nende looja endaga. Mida nad näevad? On see midagi sellist, mida 20.sajandi inimesed isegi oma kõige meeletumates mõttelendudes ei kohanud? Või on see lihtsalt nende enda peegelpilt kusagilt aegade algusest?
Tellimine:
Postitused (Atom)