Läbikäidavad toad – Katrin Johanson

Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.

Läbikäidavad toad

Katrin Johanson

184 lk Varrak 2015

[Eellugu: alguses järgisin lugemisväljakutse esimese punkti juhiseid väljamaakirjanduse riiulite vahel. Paraku aga juhtus nii, et sealse valiku järgi oleksin pidanud läbi lugema ,,Viiskümmend halli varjundit" esimese osa. Mõtlesin veidi ning taganesin sujuvalt kodumaiste kirjanike loomingu juurde]. 

Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolkaküla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu afersti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis said alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses. 

Võiks öelda, et ,,Läbikäidavad toad" on oma temaatikalt võrdlemisi lihtne (mitte emotsionaalses vaid struktuurses mõttes). Maailmasõja ja okupatsiooni katsumustes rusutud armastus, mis kunagi päriselt vilja ei kanna. 
Kirjaniku jutustamistiil oli voolav, ehkki mõnikord jäid silma ka teatavad kirjanduslikud sõnavõtud, mis ei tundunud alati loomulikud. Samas võib see olla ka stiili ja maitse küsimus, mis pahatihti sääraselt segama hakkab. 

Tegelastest rääkides pean olema aus ja nentima, et eriliselt suurt armastust ma Elsi ja Ado vahel ei tajunud/tundnud/osanud leida. Olen ehk veel liiga noor ning elukogenematu, et oleksin taibanud välja noppida teravad särisevad killud kahe karakteri vahel. Midagi seal kindlasti oli, seda muidugi, ent kutsuda seda "tõeliseks armastuseks" oleks veidi liialdatud. Eriti kui arvesse võtta Ado-poolset suhtumist Elsi. 

Jah, tõsi, eks mõlemad olid oma isemoodi kangete iseloomudega, mitte kunagi nõus järele andma. Võimalik, et ka see asjaolu sünnitas ebaõiglust, mis raamatu maailmast vastu kajas. Olgu, mis olgu, ent erilist kiindumust ega kindlat poolehoidu ei võitnud minu kui lugeja poolt ükski tegelaskuju. Ado karakter oli selleks liialt jultunud, Elsi otsustest ja mõtetest ei saanud ma aga täit selgust. 

Võiks ehk öelda, et oli loetav lugemine. Samuti sain taas näha/tunda/lugeda aega, mis eestlaste mällu ning suguvõsade memuaaridesse pitserina löödud on. Eesti raamatumaastikul on sarnane süžee populaarne ning pahatihti mõjub lihtsalt väheke korduvalt; kui aga kõrvale jätta Anna-Grete tujud, maitsed ning hetkemeeleolud, siis on raamat kindlasti soovitamist väärt. Põgus sissevaade meie vaarvanemate rasketesse noorusaegadesse, mille erinevaid tahke ning lugusid kuulata ei saa kunagi liiast olla. 

Väljakutse punkti arvesse võttes olen igati rahul, et just ,,Läbikäidavad toad" minu öökapile maandus :) 

---

Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks. 

Inimese dilemma ongi see, et ta on korraga nii olelusvõitluses loom kui jumaliku algega eetiline olend. Meil tuleb otsustada, mil määral kumbagi poolt mõjule lasta, ning ise selle eest vastutus võtta. 

Kõik, keda teel kohtasin, olid head inimesed. Aga ära eksisin sellegipoolest. 

Els tõdes inimloomuse oskust üllatada: hävingu äärel säilitas see võime tajuda absurdis peituvat huumorit. 

Matini võis jõuda väga erinevaid teid pidi. Olulised olid hetk ja mängu ilu. 

Minu Kennedy – Stig Rästa

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole. 

Minu Kennedy
Stig Rästa
204 lk Film Distribution OÜ 2015

,,Ahjaa, ,,Minu Kennedy". Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. ,,Minu Kennedy" on mingil määral  see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. ,,Minu Kennedy" on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi."

Nagu enamus raamatuid siin elus, noppisin mina käesoleva kirjatüki üles paar aastat pärast selle populaarsuse hiigelhetke. Olin häid arvustusi näinud siit ja kuulnud sealt, ent ükski neist ei ärgitanud mind raamatut ise soetama või raamatukogu ootejärjekorras rüselema (ausalt öeldes pole mul säärast olukorda kunagi ette tulnudki...veel).
Pärast seda aga, kui mu enda ema avastas e-raamatute võlu ja valu ning sealhulgas vaimustunult  humoorikaid jupikesi ,,Minu Kennedy"-st igapäevaselt ette luges, ei saanud minagi kehvem olla. Läks aega mis ta läks, aga mõned kuud hiljem tarisin kõnealuse kirjatüki raamatukogust öökapile.

Stigi stiil on lihtne, kaasahaarav ja ladus. Muidugi oli mõnikord soov siit ja sealt veidi norida (kas siis sõnastuse või lauseehituse kallal), ent inimese kohta, kes pole eelnevalt kirjutamisega väga palju tegelenud, on Rästa suutnud üllatada täitsa hea raamatuga.

Kohati tekkis muidugi mõningane ebamugavustunne, et kas ikka päris igat roppu eluseika oleks vaja nii detailselt kirjeldada; siis aga sain oma roosad prillid ninajuurel eest ning tõdesin, et eks see elu olegi võrdlemisi kirju ja natukene ropp. Seega müts maha Stigi ees, kes nii avameelselt ja julgelt oskab ning tahab kujutada elu selle tooruses.

Sisuliselt jätkates pean aga mainima, kuivõrd üllatav oli tegelikult minu jaoks autori nooruspõlv. Rohkelt alkoholi, uimasteid, ravimtablette...inimesi organism võib ikka tugev olla. Muidugi hakkas mul lõpuks vägisi anatoomiaõpiku pilt maksast silme ette kerkima, kui taas mõnda veinipokaali või kokteiliklaasi mainiti. Samas, mis mul ikka manitseda, kui isegi täiskarsklane pole.

Üldjuhul võin aga öelda, et tegu oli kirjanduslikus mõttes kerge ja võrdlemisi ladusa lugemisega. Oli põnevamaid ja igavamaid seiku; arvamusi millega ma nõustusin ning mõtteid, mis panid lihtsalt pead vangutama. Mis aga peamine – sain ühe kodumaise muusiku elu ja olu kohta natuke rohkem teada ning oskan nüüd ehk teisiti tema loomingule vaadata.

– – –

Ma tean seda, aga osa minust usub, et kui ma vanu ebamugavaid situatsioone eri lahendustega ette kujutan, siis õpin sellest ja valmistan ennast ette tulevikuks. Suudan edasisi juhtumeid kategoriseerida ja minna kiirelt oma peas asuvasse sahtlisse ja võtta kätte analoogne juhtum. Vaadata välja punasega kirjutatud parimad variandid ja nende pealt spikerdada. See saab toimida ainult siis, kui sahtel on korras. Kui sahtel on sassis, siis läheb probleemi lahendamisega kauem aega. Täpselt nagu lauaarvutil, mis ajaga aeglasemaks jääb. 

Ma olen alati pidanud vajalikuks rõhutada, et see, mida väidan, on minu arvamus. Olen selle koha pealt pedant, aga leian, et see on tähtis, sest kui ma rõhutan juurde, et tegemist on minu arvamusega, siis ei ole see kunagi vale. 

Kõige keerulisem ongi vältida seda tunnet, mida me tunneme kellegi teise kahjuks. See võib kõlada külma ja kalgina, aga kaastunne on mingil määral oma ego toitmine. 

Kuidas surrakse – Emile Zola

44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud (Prantsusmaa).

Kuidas surrakse
Emile Zola
46 lk Kultuurileht 2018

Viis naturalistlikku olustikupildikest sellest, kuidas surevad inimesed XIX sajandi Prantsusmaal: kuidas sureb aadlimees, kodanlaseproua, poepidaja, laps lihtrahva hulgast ja talupoeg.

Oli see nüüd Rahva Raamatus või koguni Apollos, aga esimest korda kirjatükki silmates teadsin, et pean seda raamatut lugema. Naudin alati teistsuguseid, pea absurdseid vaatevinkleid eluspektrile ning seega tundus teos suremise eripalgelisusest just midagi mulle. Õnneks ei pidanud tehtud otsust ning mõne kõliseva mündi poekassase jätmist kahetsema. Lugemine oli niivõrd kuivõrd ootuspärane ning põnev nagu seda lootsin-arvasin.

Kontrast esimese ning viimase loo vahel on kergesti märgatav. Selgelt joonistub välja idee, mida Zola endas kannab – surm on osa elust. Pole raske arvata, missugust manala teele minekut kirjanik isiklikult eelistab; viimane peatükk annab selleks piisavalt aimu.
Huvitav on täheldada ka mõningast irooniat, millega autor just esimese ja teise jutukese peategelasi kostitab. Siiski on kirjakeel võrdlemisi neutraalne ning pigem kirjeldav kui hinnangut andev. Küll aga on Zola kahespidised nentimised ning olustikukirjeldused nii mõnigi kord mitmemõtteliselt loetavad; võta nüüd täpselt kinni, mida autor antud ridu kirjutades mõtetes mõlgutas.

Üldjuhul võib aga nentida, et olustikupildid olid ootuspäraselt erinevad ning portreerisid hästi 19.sajandi ühiskonnakihtide ebavõrdsust. Talupoeg võis elada küll tolleaegsete standardite järgi kõige kehvemat elu, ometigi jätkus just temal ja tema lähedastel kõige kainemat meelt ning mõistlikumat suhtumist surma endasse. Jah, võiks ju mainida, et lahkunu perekond suhtus ligimese manala teele minekusse liigse ükskõiksusega; samas suhtusid nad kadunukesse vast suuremagi austusega, kui seda aadlimehe silmakirjalikud lähedased suurejoonelistel matustel.

Vast peabki antud kirjatüki kokku võtma mõttega, kuivõrd loomulik ning tavaline surm meie maailmas tegelikult on. Olgu selleks siis väärikas aadlimees, haige laps või vanaldane talupoeg – igavese une mustjas loor langeb neile kõigile ühtmoodi silmile.

---

See on sünnis ja väärikas haigus, tseremoniaalne haigus, mis ootab külalisi. 

Kui surma mürgitab raha, sünnib sellest ainub viha. Kaklus kirstu kohal. 

Hommikul pilk peale, õhtul pilk peale, rohkem nad teha ei saa. Kui isa sellegipoolest jalule tõuseb, näitab see tema sitkust. Kui ta sureb, siis järelikult istus surm tal sees, ja kõik teavad, et kui surm sees istub, ei aja seda millegagi välja, ei ristimärkide ega arstirohtudega. Ainult lehma saab ravida. 

Tuntav vajadus iseennast idealiseerida sunnib meid oma maiseid jäänuseid lilledega kaunistama ning looduse kuninga võltsapoteoosi haua taha üle kandma. Ainult loomad koolevad teeristil ja mädanevad vabas õhus, meelitades ligi kärbsepilvi. Inimesed koristavad nende kehad vastikus- ja haletsustundest. Varjatud surm justkui lakkaks olemast, piisab, kui maa pealispind on puhas, ja meie usume elu sisse. 

Tiir ümber päikese – Paula McLain

Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad (päike :) )

Tiir ümber päikese
Paula McLain
336 lk Varrak 2015

Romaani keskmes on ajalooline tegelaskuju Beryl Markham. Keenias üles kasvanud novaatorlik hobusetreener ning hulljulge lendur tegi au oma ajastu naissoole, laiendades arusaamasid naiste ja meeste ühiskondlikeist rollidest. Romaani sündmustik leiab aset 1920.aastate Keenias, kus noor ja karmatu Beryl satub traagilisse armukolmnurka safarikütt Denys Finch Hattoni ja Taani kirjaniku Karen Blixeniga, kelle sulest on ilmunud teos ,,Aafrika äärel". Ehkki keerulisest tunnetepuntrast on keeruline leida teed välja mõistab Beryl lõpuks, et tema kutsumuseks on siiski lendamine.

Ajalooliste romaanide puhul tunnen tihti mõnetist segadust. Osalt kirjeldavad nad möödunud aegu koos põneva süžeega, täiendades teadmistepagasit ning lahutades meelt. Samas on tegu siiski väljamõeldistega ning raske on välja noppida seda ajaloolist tõde, mida kõrva taha panna, eriti kui faktilised teadmised konkreetse teema kohta väga kõrgele ei küündi. Nii ka nüüd.

Beryl Markhamist olin ma varem kuulnud võrdlemisi napisõnaliselt. Olin teadlik Markhami poolt kirjutatud elulooraamatust ,,Koos ööga läände", ent polnud kunagi saanud mahti kirjatükki päriselt kätte võtta. ,,Tiir ümber päikese" sattus raamatukogus mu sõrmede vahele võrdlemisi spontaanselt. Viimati tunnen, kuidas otsustamatus mind sealsete riiulite vahel ängistab; ükski teos ei tundu olevat piisav, et koju öökapile tarida. Seega otsustasin läheneda vana hea ,,Ah, vahet pole," suhtumisega ning haarata kaasa teos, mis enam-vähem põnev tundus.

McLaini kirjastiil on köitev ning kujundlik; suurema vaevata suudab ta lugejale ette maalida lummava Aafrika silueti, mis kõrvetavas päikesevarjus tegelasi ümbritseb. Ometi tundsin, et karakterid, eriti peategelane ei suuda oma olemuselt ennast kuuldavaks teha. Ei, mitte seepärast, nagu teda oleks halvasti portreeritud, pigem tundsin, et jään tema elukäigule kaasa elades külmemaks, kui tegelikkuses peaksin. Võimalik, et põhjus seisneb iseloomude liigses erinevuses ning seeläbi ka üksteise mõtete-emotsioonide mittetäielikus tajumises; võimalik, et raamatu lugemise perioodil ei suutnud ma lihtsalt ise raamatutooniga päris ühele laineharjale jõuda. Vabandused, vabandused, mis muud.

Mõneti leidsin Beryli karakteri lausa närvidele käivat. Mõistsin (või noh, vähemalt püüdsin mõista) tema olukorra keerukust, samas oli naise iseloomus midagi, mis mulle vastumeelne näis. See selleks, küllap ei suutnud ma lihtsalt piisavalt hästi samastuda ning sealt ehk ka mõnetine ükskõiksus karakteri elutee suhtes. Kes teab, eksole? (ma peaksin teadma, aga noh...siin ma olen).

Aafrika kui kontinent iseenesest on muutunud mu jaoks iga edasise aastaga üha ligitõmbavamaks. Siiani "süüdistan" selles kõiki neid Indiana Jonesi ja Muumia filme (teate ju küll neid, kus Brendan Fraser peaosas ja puha). Igastahes, kuhu ma oma jutuga tahtsin jõuda – oli tore, et sain natuke rohkem Aafrika ajaloo kohta teada (kuivõrd tegelikkuses kajastati antud kirjatükis rohkem siiski valgete ning rikaste elu).

Armastuskolmnurk, andke mulle andeks, jättis antud loos mind siiski võrdlemisi külmaks (kevad pole veel seda südamejuurikat suutnud üles sulatada).

Üldjuhul – tore raamat! Eks igaüks peab ise kätte võtma ja uurima-puurima-lugema :)

---

 Miwanzo tähendab suahiili keeles algusi. Aga mõnikord peab kõik esmalt lõppema, põhi peab alt tulema, viimnegi valguskiir võbelema ja surema, enne kui see päris õige algus saab alata. 

Mõnda aega paistavad tähtsa otsimine ja eksitee käimine täpselt ühtemoodi välja. 

Tegelikult varjas ta oma saladusi kõige kindlamini just siis, kui need välja ütles. 

Kui lähedane võib teine inimene meile olla, kui ta on läinud meist nii kaugele kui võimalik, kaardi vastasserva. Kui unustamatu. 

Ta tuleb ju ainult siis, kui tahab tulla. See ei lähe talle midagi maksma. Ta elab küll mu muredele kaasa, aga need pole siiski tema mured. 

Palverändurid ja eksinud nägid sageli ühesugused välja, nagu Denys oli mulle kord öelnud, ja oli võimalik, et kõik lõpetavad ühes ja samas kohas, ükskõik millise raja nad valivad või mitu korda põlvili langevad, aga lõpuks kahtlemata targemad. 

Mulle meenus, kuidas üks pärismaalasepoiss oli kunagi küsinud, kas lennukist näeb jumalat. Tom oli samuti kohal olnud, me mõlemad olime naernud ja pead raputanud. 
,,Vahest tuleks siis kõrgemale tõusta, " arvas poiss.