Imeliste sündmuste aasta
Sarah Winman
319 lk Varrak 2017
Seepärast kutsutaksegi seda kohta pühaks maaks, et pühad jalad on siin kõndinud. Ning ikka ja jälle on inimesed kulutanud oma elu sellele, et püüavad täpselt sama rada käia, aga nad vahivad nii hoolega maha, et unustavad üles vaadata. Nad unustavad vaadata kõige olulisemat.
Ma võtsin noorust kui midagi igavest. Niisugust asja saab tunnistada alles siis, kui oled vana.
Mina hoidsin enda oma sündsana. Respektaablina. Peitsin selle, et mitte inimesi ehmatada. Kuid see oli olemas ja kumas läbi mu töö ja mõistuse. Kuid kuna ma olin väärikas, tulid inimesed meie juurde toidu või koogi või lahkete sõnadega. Kuna mu lein oli väärikas, ei tõlgendatud seda millekski muuks. Mister Drake, minagi läksin hulluks, kuid ma viksisin ka siis oma kingi.
Wilfred kummardus lähemale ja sosistas: Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused. Iga ahjutäis tuleb erinev välja, kuid me ei otsi mitte koostist, vaid täiust. Et suurepäraseks saada, pead riskima eksida.
Sellest oli juba palju aega möödas, mil Marvellous viimati nuttis, kuid ta teadis, et pisaraid pole enam vaja tagasi hoida, sest sel pole ju mingit mõtet, kui pisarad silmadest kauem elavad. Niisiis laskis ta neil pudeneda.
Mööda taevast laiali valguv tumesinine laik pani lavendli ja kannikesed lõhnama, meelitas nahkhiired lendu ja kergitas tuttavalt kumava kuu taevavõlvile.
Kunagi läheb inimene sinnagi, sõnas Drake üles vaadates.
Milleks? küsis Marvellous.
Milleks? Uurimiseks muidugi.
Inimesed peaksid seda enne uurima, osutas vana naine Drake'i rinnale. Kuu on ka ilma meieta kenasti toime tulnud, lisas ta ja võttis oma laukapliimidžinni pudeli, mis eelmisel ööl oli kui nõiaväel jälle täis saanud. Mõned asjad oleks parem jätta puutumata, ütles Marvellous. Tõus ja mõõn käivad oma rada. See on piisavalt täiuslik.
