Hulluarst
Joaquim Maria Machado de Assis
64 lk Loomingu Raamatukogu 2016
Brasiilia klassiku Machado de Assisi (1839-1908) halenaljakas, samas traagilise alatooniga lugu ajatul teemal: kus jookseb piir terve mõistuse ja hullumeelsuse vahel ning süütu ja ohtliku hulluse vahel? Autor tabab oma massihüsteeriat pilavas iroonias midagi üldinimlikku, mõjudes värskendavalt ka meie kaasajal.
Algne jutustuse idee tundus paratamatult köitvam, kui lugu ise. Machado de Assisi irooniline stiil, olgugi meelt lahutav ja kaine, muutis teose pigem pilalooks ning jättis seega veidi liiga kerge ja naljatleva mulje. Muidugi mõistan, et kirjanik oligi säärast tulemust taotlenud ning tema arvatav eesmärk polnud luua midagi äärmiselt filosoofilist ja ühiskonnakriitilist. Siiski – oleks törts siirast tõsidust juttu seotud, oleks ehk vähe mõjusamalt mõjunud.
See selleks.
Roheline Maja omandas linnakeses, mille külge jutustus end kindlalt pookis, keskse ning kujundliku rolli, millesse suhtuti ühtmoodi austuse ja hirmuga. Tahaksin öelda, et mõistan selgelt mõtet, mida de Assis soovis oma lugejateni tuua; paraku pean aga tunnistama, et ainuüksi ühest arutlusliinist siiski siinkohal ei piisaks. Jäägem siis minu tagasihoidliku arvamuse ning jutustuse hinnangu juurde, et erinevate kriteeriumite järgi kuulume kõik ühel või teisel viisil "hullukeste" kampa. Iseasi, kuidas sellesse suhtuda.
Lugu pole ülemäära pikk, nagu lehekülgede arvust järeldada võib, seega poleks päris paslik hakata kõike ümber jutustama. Ütleks aga nii, et hulluarst suudab oma pühendumuse ja töö(teadus)narkomaaniaga parajat segadust muidu igavavõitu linnakesse tuua. Kui juba see pole eesmärk omaette, siis pangem mind va sinna Rohelisse Majja ise kinni.
