Tuletorni juurde - Virgina Woolf

Tuletorni juurde
Virgina Woolf
155 lk Eesti Päevaleht 2005

Kui Shakespeare'i poleks kunagi olnud, küsis ta, kas erineks siis maailm palju praegusest? Kas tsivilisatsiooni edukäik sõltub suurmeestest? On's keskmise inimolendi saatus praegu parem kui vaaraode ajal? On's keskmise inimolendi saatus üleüldse, küsis ta endalt, kriteerium, mille põhjal saab hinnata tsivilisatsiooni arengujärku? Võimalik, et ei ole. Võimalik, et ülim hüve nõuab orjaklassi olemasolu.

Elu: ta alustas mõtet, kuid ei lõpetanud. Ta vaatas korraks elu, sest nii selgesti tajus ta seda praegu — kui midagi reaalset, isiklikku, mida ei saa jagada ei laste ega abikaasaga. Omamoodi tehing käis nende vahel, milles tema oli ühel ja elu teisel poolel, ning ikka püüdis ta elu üle trumbata, nagu elu tedagi; ning vahel pidasid nad läbirääkimisi (kui ta istus omaette); talle meenus, et oli ka suuri leppimisstseene; kuid enamasti, veider küll, pidi ta tunnistama, tajus ta seda, mida eluks nimetas, mingi kohutava, vaenuliku jõuna, mis aina varitseb juhust äkiliseks rünnakuks.

Veider, mõtles ta, kuidas inimene üksi olles otsib tuge asjadest, elututest asjadest; puudest, jõgedest, lilledest; näeb neis enese väljendust; tunneb neid endaks muutuvat; et nad teda tunnevad, omamoodi ongi tema; tunneb sellist mõistmatut õrnust (ta vaatles toda pikka pidevat valgust) otsekui enda vastu.

Sest kuidas suudaksid sõnad väljendada seda, mida tunneb keha? Väljendada toda tühjust seal? (Ta silmitses elutoa treppi; see paistis erakordselt tühi.) Tunneb ju keha, mitte aju. Lageda trepi vaatega kaasnenud füüsilised aistingud olid muutunud järsku äärmiselt ebameeldivaiks. Tahta seda, mida ei saa — see kangestas kogu ta keha, täitis teda õõnsa tühjuse, pingega. Aina tahta seda, mida ei saa — aina tahta ja tahta — kuidas see pitsitas südant, ikka ja jälle!

Asjadel on vahel selline mood, mõtles ta, veel hetke viivitades ja kõrgeid helklevaid aknaid ning suitsu sinist koonalt vaadates: nad muutuvad ebareaalseiks. Vahel reisilt naastes või haigusest paranedes, enne kui harjumused oma pinnalise võrgu kududa jõudsid, tajusid sa todasama nii jahmatavat ebareaalsust; just nagu muutuks midagi nähtavaks. Elu oli neil hetkedel kõige elavam. 

Taeval ei ole soosikuid - Erich Maria Remarque

Taeval ei ole soosikuid
Erich Maria Remarque
295 lk Varrak 2016

Tuberkuloosihaige Lillian on noor ja kaunis naine, kes on teadlik faktist, et tema eluküünal hakkab vaikselt hääbuma. See on ka põhjus, miks soov raviasutuse ahistavate seinte vahelt pääseda nõnda suur on. Tahtes kogeda elu kogu selles võlus, leiab Lillian enda kõrvale autovõidusõitjast Clerfayt, kes õrritab saatust iga kord rajale minnes. Nad ei mõtle tulevikule, elades päev korraga iseenda jaoks, joovastudes hetkes viibimise magusast nektarist. Ent pealtnäha täiuslik liit hakkab aegamisi mõranema, kui üks neist avastab end teisesse armunud olevat.

Esimene kolmandik raamatust kippus ausalt öeldes veidi venima ning kuigi tegelaste probleemid olid arusaadavad, suutsin neid vaid kogematu kõrvalseisja pilgu läbi analüüsida. Mõistan Lilliani soovi ravi lõpetada ja nautida veel viivuks jäänud elunatukest. Säärane otsus vastu võtta ning täide viia pole sugugi kergete killast; raputada endalt maha kogu kaugema tuleviku visioon, teades, et suure tõenäosusega seda sinu silmad enam ei näe. 

Seega hakkas n-ö tõeline lugu minu jaoks pihta pärast Clerfayt ja Lilliani sanatooriumist lahkumist. Remarque oli tõepoolest meisterlikult suutnud lehekülgedele puistata küll kaunid loodusnähtused, hommikused kulinaarsed elamused (mis tegelaste jaoks olid küll vaid möödaminev iseenesestmõistetav nauding) ning iga linna iseloomu ja võlu; aga eriti just selle erilise meeleolu, mida kanti lugejale sama oskuslikult üle nagu see ümbritses oma salapärase auraga loo karaktereid. 

Kohati tekitas loetu oma kirjelduste ja mõtteterade ja süžeekäikudega justkui imetabase õnnejoovastusmulli, millest lahkuda ei tahtnud. Samas oli jälle hetki, mil raamatulehtede keeramine veidi aeglasemalt läks ning igavuski peale tükkis, eriti Clerfayt võidusõitude ajal, mis asjatundmatule minule veidi segaseks jäid. 

Lilliani oskus hetkes viibida, noppida elu väikseimaidki momente kui kalliskive, oli kadestusväärne. Kuigi võib ju öelda, et olles teadlik oma tulevikumatusest, aitas see tal ka paremini püsida siin ja praegus, on kurb tõsiasi see, et tegelikkuses ei saa meist keegi päris kindel olla homses. Ning ometi on elul iga päev nii palju pakkuda, mine võta ainult kinni. 

Clerfaytist oli muidugi vahepeal päris kahju, tema püüd kindlustada endale tulevik Lillianiga, mida naine teadis end mitte nägevat. Jah, kohati olid Lilliani teguviisid ja mõtted veidi arusaamatud (eriti lõpupoole), samas peab arvestama, et hoolimata tugevast ja kindlast fassaadist, langes ka tema mõnikord enesehaletsuse ning kurbuse rüppe; säärane igapäevane kassihiiremäng elu ja surmaga oli vaimselt väga raske, eriti kui endal puudus tegelikkuses võimalus ohjasid enda järgi seada (nagu paralleelselt Clerfayt võisteldes tegi).

Oeh, oli üks mõtlemapanev, samas üsnagi selge sõnumiga raamat, mis panid mind veidigi mõistma kõiki neid andunud Remarque'i fanaatikuid (sest pean tunnistama, et ,,Läänerindel muutuseta" ei suutnud mulle nii naha vehele pugeda). Mis siin enam rääkida, muidugi soovitan :)

---

Inimene ei tee alati nõnda, nagu õigeks peetakse, mu poeg. Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu võlu.

Enne kui pea vastu müüri jõuetu vihaga puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk siiski elada ei saa.

Kui siia jääd, siis vihastad, et üksi oled — kui tuled, vihastad, et järele andsid. Nii et teeb sama välja — järelikult tule!

Kas imed muutuvad siis tõesti millekski kahvatuks, mõtles ta, kui sa nendega harjud? Muutuvad nad tõesti argipäevaks, nii nagu elu olemus siin all näib olevat muutunud argipäevaks, rutiinitulukeseks, mis pidevalt hõõgub, selle asemel et jääda kiirgavaks valgusetempliks?

Armastuses ei ole keegi täiskasvanu.

Täna õhtul käisid sa külas kodanlusel, kelle meelest tähendab elu kööki, salongi ja magamistuba, aga mitte täies purjes laeva, millega iga hetk võib uuele teekonnale asuda.

See ongi see, mõtles Clerfayt, see ongi see, mis teeb teda teistsuguseks kui need ülejäänud inimesed, kes siin istuvad. Teised otsivad põgusat seiklust ja väikest äri ja veidi harmoonilist melu, et oma sisemist tühjust täita — Lillian aga on elu peal väljas, ikka ja ainult elu peal, ja ta jahib seda kirgliku kütina nagu valget hirve või muinasjutulist ükssarve, ta jahib seda nõnda visalt, et see nakatab, ta ei lase end eksitada ega vaata mujale, ja kui sa end tema kõrval siis kord vana ja väsinuna, kord päris lapseohtu noorena tunned, kerkivad unustatud aastate tagant korraga su ette näod, soovid ja unistuste varjud, ent kõige selle kohal, otsekui välgusahvatus hämaruses, iidne äratundmine elu erakordsuses. 

Äraminek pole alati parim lahendus — eriti kui iseennast kaasa võetakse.

Elule ei olnud vaja otse silma sisse vaadata. Vaja oli teda tunnetada.

Kuid aega ju peabki raiskama, mõtles Lillian, kaalutlemata, kõigele vaatamata, või muidu oled nagu mees muinasjutust, kes tahtis müüa oma kullatükki nii kallilt, et ei suutnudki ära otsustada, kui kallilt, ja seda käest andmata lõpuks suri.

Kes surmast tihti pääseb, sünnib sama tihti ka uuesti ja aina sügavama tänulikkusega, kui ta vaid loobub illusioonist, nagu oleks inimesel mingi ettemääratud õigus siia ilma üldse sündida.

Armastuse vastand on surm — ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks, kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.

Pealegi näis Lillianile, et väikestesse trikkidesse uskumine ja nende nautimine nõuab igas silmapilgus sama palju, kui mitte veel rohkem distsipliini, vaprust ja eneseületust kui nendesse teistesse, mis kandsid kõlavaid nimesid.

Paan - Knut Hamsun

Paan. Leitnant Thomas Glahni paberitest.
Knut Hamsun
158 lk Eesti Raamat 1995

Romaan jälgib kahe üsnagi vastuolulise isiku armulugu 1894.aasta suvekuudel, seltsiks Põhja-Norra romantiline loodus. Leitnant Glahn leiab Edvarda, kohaliku ärimehe tujuka tütre olevat kaunis väikene olevus. Mõnda aega on õrnad tunded vastastikused, kuid peagi löövad välja neiu veidi kummalised käitumismustrid, ta muutub külmaks ja eemalolevaks. Nii kiirelt kui need kaunid ajad algasid, saavad armastajad tunda ka valu ning hingepiinu, kumbki oma kangekaelsuses lõpuni järele andmata.

Hamsuni kirjutamisstiil on köitev ja piisavalt napp, et saaks luua pildi ja õhustiku karge Norra elust ja olust. Tõsi, peategelase Glahni monoloogid ning mõtisklused tunduvad vahest liigagi lihtsad ning korduvad, samas annavad need täpsema kujutluse temast kui karakterist. 

Leitnant on esimestel lehekülgedel võrdlemisi sümpaatne loodusfanaatikust kütt, kes koos koeraga eraldatult oma hütis elab ning inimeste keskel alati "õigesti" ei oska olla. Oma sümpaatsust suudab ta lugeja silmis hoida ka siis, kui ilmnevad Edvarda esimesed tujukushood ning jäik ignoreerimisperiood. 

Samas ei saa öelda, et Glahni õlul oleks kanda vaid mätrikeseroll. Mehe enda käitumine on sageli küsitav, tema manipuleerimine ja mesimagus jutt tüdrukute voodisse saamiseks mõjub pigem eemaletõukavalt. Siiski ei arva ma, et Edvarda kahepalgelisus ja kangekaelsus nii kergesti nooruse ning vähese elukogemuse süüks võiks pidada. Naine oli piisavalt teadlik oma käitumise tagamaadest ja näitas tehtud tegudega pigem saamatust mängida meestega manipuleerivat femme fatale't. Võimalik, et teen säärase arvamusega Edvardale veidi liiga, kuid ometi ei jätnud lehekülgedel loodu  minu jaoks ka väga teistsugust muljet.

Epiloog, tuleb tunnistada, oli võrdlemisi veniv ning minajutustaja näis oma käitumismustritelt üsna sarnane Glahn'ile. Samas ilmnes just seal, kuidas leitnant ei suutnud Edvardat oma südamest lõplikult kunagi välja saada, oli tal neid asendusaineid nii palju kui süda lustis. Paraku valisid nad mõlemad armastuse asemel vihkamise ning ehk oli ka nii parem, sest pikaajalises paarisuhtes oleks nad üksteisele paras peavalu olnud.

Üldiselt kirjutamisstiili poolest oli ,,Paan" nauditav lugemiselamus. Siiski ei suutnud selle loo tegelased mind isiklikult sümpatiseerida või mingit ekstra poolehoidu soosida. Ometi, oma esimese Hamsuni teosega avasin ukse jällegi ühte põnevasse maailma ning kindlasti tutvun lähiajal ka kirjaniku teiste kirjutistega.

---

Pidage meeles, mõned annavad vähe, aga sedagi on neile liiga palju, teised annavad kõik, ja see ei valmista neile mingeid raskusi; kes on siis rohkem andnud?