Artikleid keelest ja kirjandusest
Priit Põhjala
238 lk Kultuurileht 2020
Kuidas näevad välja õiged jutumärgid? Milles avaldub eestlaste saavahimu? Mis asjad on virvatulesõnad? Teietada või sinatada? Kas ,,tähh" tõrjub ,,aitähhi"? Harry Potter või Harri Pottsepp? Kes tohib keelega mängida? Millise lausega algab hea romaan?
,,Keelekaste" sadakond esseistlikus laadis lühiartiklit arutlevad nende ja veel hulga keele ja kirjandusega seotud küsimuste üle – õigekirjutuse pisiasjadest kuni toimetaja, tõlkija ja kirjaniku töö telgitagusteni.
Kahtlemata on tegu vahva, otsekohese ning humoorika kogumikuga, mis nii mõnigi kord üllatas, pani nõusolevalt noogutama, ajas naerma ja sundis vahest ka süüdlaslikult silmi langetama. Samas, eks keele kasutamine, selle õigesti kirjutamine ja suusõnaliselt edasi kandmine pole alati teps mitte kerge töö, nagu kinnitavad ka lühiartiklites tõstatatud teemad.
Olles ise inimene, kes on viimased neli aastat ülikoolis loodus- ja reaalteaduslikke materjale läbi töötanud, pole peenemate keelenüansside tundmine minu igapäevaste koolikohustuste nimekirjas. (v.a erialane sõnavara). Seetõttu pakkus antud kogumik värskendava sõõmu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse tundidest, tuletas meelde keelereegleid ning lükkas ümber vahepealsete aastate jooksul kogunenud väärarusaamu. Vahest ehk liigagi palju, sest raamatu keskel tundus kohati, nagu loeksin pigem eesti keele õpikut või ÕS-i ennast (ehkki vähe lõbusamas kuues). Siiski siiski, lõpuartiklid olid aga taas väga paeluvad ning läksid ludinal.
Kindlasti võtan loetust kaasa palju tarvilikke näpunäited ning tähelepanekuid, loomaks edaspidi paremaid, sisukamaid ja tabavamaid tekste. Soovitan kogumikku kõigile keelesõpradele!
---
Olles ise inimene, kes on viimased neli aastat ülikoolis loodus- ja reaalteaduslikke materjale läbi töötanud, pole peenemate keelenüansside tundmine minu igapäevaste koolikohustuste nimekirjas. (v.a erialane sõnavara). Seetõttu pakkus antud kogumik värskendava sõõmu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse tundidest, tuletas meelde keelereegleid ning lükkas ümber vahepealsete aastate jooksul kogunenud väärarusaamu. Vahest ehk liigagi palju, sest raamatu keskel tundus kohati, nagu loeksin pigem eesti keele õpikut või ÕS-i ennast (ehkki vähe lõbusamas kuues). Siiski siiski, lõpuartiklid olid aga taas väga paeluvad ning läksid ludinal.
Kindlasti võtan loetust kaasa palju tarvilikke näpunäited ning tähelepanekuid, loomaks edaspidi paremaid, sisukamaid ja tabavamaid tekste. Soovitan kogumikku kõigile keelesõpradele!
---
Aga keele kui terviku elujõud ei sõltu siiski üksnes õpetatud meeste vallatavast korrektsest kirjakeelest, vaid kõigi allkeelte – normeeritud kirjakeele ja üldrahvaliku kõnekeele, suurte murrete ja pisemate murrakute, sotsio- ja idiolektide – vitaalsusest. Et keel oleks kasutuskõlblik, toimiv, jagusalt varjundirikas, on vaja neid kõiki. Viiul ei oleks suurem asi pill, kui tal oleks ainult üks keel; samamoodi ei oleks eesti keel suurem asi suhtlusvahend, kui tal oleks ainult üks mõeldav kuju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar