neljapäev, 26. mai 2016

Elu - David Wagner

Elu
David Wagner
303 lk Hea Lugu 2014

Veidi teistmoodi raamat elundidoonorlusest, kus peategelaseks on umbes neljakümnendates eluaastates autoimmuunhepatiiti põdev meesterahvas. Lugu on üles ehitatud vaiksetele ja lühikestele mõtisklustele haiglapalatis, optimism vaheldumas pessimismiga. Karme haigushooge leevendavad helged mälestused, mille keskse kujundi loovad tegelase kunagised sõbratarid erinevatest eluetappidest. Iga mõttevälgatuse ja tundmusega käib aga kaasas nimetu siluett, kes oma vaikse kohalolekuga kord piinab, kord lohutab mehe segaseid meeli, samal ajal ladudes peategelase õlgadele kohustustust olla tänulik ning võtta kingitud elust maksimum.

Pean siinkohal tunnistama, et ootasin esimese hooga teoselt mingit teistsugust teemapüstitust, ometi pidin tõdema, et autor oli valinud säärase olukorra edasiandmiseks võrdlemisi hea lihtsa stiili ja ülesehituse. Peatükid olid kohati väga napid ning leheküljed läksid kiiresti, mis nagu eelnevalt kirjutasin, sobisid raamatu üldise tooniga, kuid ei suutnud siiski mind kui lugejat piisavalt köita ja kaasa elama panna. Ent eks ole ju võimalik, et päevi ning nädalaid haigla nelja seina vahel viibides ei saagi teab, mis asjalikke ning konkreetseid mõtteid tekkida, eriti veel säärases moraalselt ja emotsionaalselt keerulises situatsioonis.

Peategelase meeleolumuutusi oli üldse üsna huvitav kõrvalt jälgida- kuidas kellegi mokaotsast öeldu vallandas terve rea mõtisklusi ja uusi emotsioone. Inimesena jäi mees hägune  ja veidi liiga segaduses, et saaks luua konkreetset arusaama või panna paika piirjooned. Nagu tegelane isegi tõdes, ei saanud olla kindel, milline persoon ta tegelikult on, kuna mitu aastakümmet kestnud haigus pani paika omad reeglid ja tingimused. Seega kerkis uue elundiga pinnale ka küsimus, milliseks inimeseks võib peategelane muutuda, kui ta pole enam sõltuv oma haigusest. Kas raske ja piinav diagnoos oli loonud temast selle, kes ta oli või pigem pärssinud mehe tõelist loomust? Igaljuhul põnev teema, mille ümber saaks ehk veel ja veel arutleda ning mõtiskleda, otsese kindla vastuseni arvatavasti jõudmata.

Tulles tagasi aga raamatu üldise teema ja ülesehituse juurde, pean siinkohal siiski lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääma, kuna säärast kogemust pole ei enda ega lähedastega õnneks taluma pidanud *sülitab üle õla*. Iseenesest andis teos aga huvitava sissevaate organidoonorluse filosoofilisse ja emotsionaalsesse maailma, tutvustas (minu jaoks) võrdlemisi tundmatut haigust ning andis võimaluse kaasa mõtiskleda. Stiililine personaalne ebasobivus jääb siinpuhul pigem teiseseks norimispunktiks, kui kirjatükki määratlevaks pidepunktiks. Siiski tuleb enne lugema asumist teada, et tegu on aeglaselt ühel kohal veereva looga, mis päris igaühele ei pruugi sobida. Endapoolsed soovitused annan igaljuhul edasi :)

---

Omaenese edevusele teeb haiget arusaamine, et sa ei pruugi olla piisavalt oluline selleks, et eksisteerida veel ka pärast surma.


Elundid on iseseisvad ja samas sõltuvad. Nad ei saa eksisteerida üksi ja iseendas, ning ometi on neil oma elu, seda aga elavad nad eranditult ühe organismi sees. 



Sellegipoolest mõistan mingil ajal, et iga haigus, ükskõik milline, kingib oma patsiendile ühe loo. Loo, mida too mees või naine siis meelsasti jutustab, ikka ja jälle, ilustades, venitades, kõrvale kaldudes ja dramaatilisi pöördeid tehes. Kuulda iseennast jutustamas, tähendab veel elada. Rääkida tähendab, et ma pole veel surnud.



Kas enam-mitte-tahtmine pole hoopiski inimlikum, kui aina-edasi-tahtmine? Missugune loom saaks otsustada, et loobub?



Iga päev on uus, alati on olevik, iga toitu süüakse vaid kord, ükski mahamagatud võimalus ei tule tagasi.

neljapäev, 12. mai 2016

Kutsuge ämmaemand - Jennifer Worth

Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist.
Jennifer Worth
371 lk 2015 Tänapäev

Jennifer Worthi mälestused ning koguni uskumatud lood viivad lugeja tagasi 1950.aastate East Endi, kus nooruke naine oma esimesed ämmaemanda-aastad mööda saatis ning millest kujunes tema elu üks olulisim kogemus. Lood on värvikad, tegelased tõelised oma siiruses. Lisaks saab oluliselt täiendada teadmistepagasit meditisiini, eelkõige aga ämmaemandate keerulise ajaloo vallas ning uurida raamatu lõpus lähemalt  kokni murret.

Raamatut oli huvitav, tore ja keeleliselt kerge lugeda, kuna autor oskas oma mõtteid ja mälestusi selgelt väljendada ja kirja panna. Tegemist polnud vaid erinevate patsientide lugudega, vaid aimu sai ka üleüldiselt sellest, mis olukord säärastes kohtades tol ajal valitses ning autor oli helde jagama nii paeluvaid ajalookilde kui ka võrdlemisi täpseid meditsiinilisi kirjeldusi sünnitegevusest ning lapse ilmaletoomisest. Nii, et kui keegi kaasbussiliikleja peaks kunagi tuharseisus võsukest sünnitama hakkama, oskan ma vähemalt teoorias midagi antud olukorras kaasa rääkida.

Samuti pakkus meeldivat vaheldust Nonnatuse nunnakloostri elanike tegemised-toimetused ning autori enda noorpõlve seiklusteseigad, seega ei muutunud raamat ka üheülbaliseks ja igavusttekitavaks.

Kuigi ei saa öelda, et ,,Kutsuge ämmaemand" oleks äärmiselt maailmamuutev teos, pakub see siiski värsket sõõmu maailma, mis sageli jääb ühiskonna enamlevinud teemade varju.  Puhkuse literatuuride valda oleks ehk ennatlik liigitada (eriti kuna maitsed on erinevad), ometi soovitan raamatut kindlasti üheks mõnusaks rahulikuks olemisehetkeks, millega avardada veidi silmaringi ja nautida kirjut humoorikat süžeed.