Kuldne tempel - Yukio Mishima

Kuldne tempel
Yukio Mishima
240 lk 2009 Varrak

Romaan jälgib noore munga ja Kuldse templi omapäraseid suhteid, mis saavad alguse juba peategelase lapsepõlves. Olles ise võrdlemisi inetu, leiab noormees läbi sisemiste heitluste Kuldse templi ilust oma õnnistuse ja needuse, painates ning samas lohutades tema segaseid meeli. Asjatult püüab munk templit peast visata, olles kammitsetud pühakoja suursugususest, täiuslikkusest ja harmooniast, ilmudes ta silme ette nii heas kui halvas. Ainukese väljapääsuna näeb noormees hävitada oma kannatuste alge, süüdates Kuldse templi otsusekindlalt põlema.

See oli üks nendest raamatutest, mille puhul ei tundnud ma kordagi otsest tahtmist jutulõnga jätkata, ometi sulgusin pea esimesest noodist taas lugema hakkamisel loo maailma. Autori kirjastiil võlus oma aegluses, laskmata lugejal otseselt kordagi igavusse vajuda, kuna iga sõna, iga detaili taga peitus mingi mõte või olulist rolli mängiv lootäiendus. Kohati tundus, nagu libiseks lugu poolenisti sõrmede vahelt läbi, kaotades raamatukaante vahel saavutatud vormi ja mingigi kokreetsuse. Pean tunnistama, et iga filosoofiline mõttearendus ei suutnud leida teed minu kui lugejani, samas piisas sellistel juhtudel ka lihtsalt ilusa keele ning sõnaseadmisoskuse nautimisest.

Rääkides tegelastes, siis ei suutnud ma isiklikult ühegagi neist otseselt samastuda või täielikult ühiseid mõtteid leida. Peategelane tundus mulle kõigist karakteritest eriti kaootilise ning ebamaisena, ja kuigi ta ise ütles, et tema eesmärk oligi luua end arusaamatuks jäädes, mõjus munk mulle siiski pigem ebameeldiva ning raskekujulise inimesena, kes püüdis olla südametum ja pohhuistlikum, kui ta tegelikult oli. Probleem polnud mitte Kuldses templis, vaid peategelase suutmatuses leppida iseendaga.

Iseenesest oli põnev lugeda vahelduseks niivõrd teistsuguse teemakäsitlusega teost ning väga meeldiv oli avastada uut ja huvitavat Jaapani kultuuri ning ajaloo kohta. Nimetada aga antud kirjatükki millekski äärmiselt raputavaks ja prioriteete ümber seadvaks, oleks siinkohal liialdus. Võimalik, et asi oli minu isiklikus suutmatuses filosoofiliselt niivõrd sügavale langeda, samas usun, et antud raamatu põhiteema polnud siiski miski, mille puhul oleksin saanud tunda erilist hingepuudutust.

Isiklikust vaatevinklist lähtuvalt soovitan ikka lugeda. Saab palju huvitavaid mõtteterasid ja ajalookillukesi kõrva taha panna, käsikäes nautida keeleliselt kaunist jaapanipärast teksti :)

---

,,Inimene, keda lummab üksnes ilu, põrkab tahtmatult kokku selle maailma kõige mustemate mõtetega.”

,,Kas kahtlus iseenda eksistentsi pärast ei teki just liigsest rahulolematusest, et ei elata täiel rinnal?"

,,Lõks, millesse puudega inimene lõpuks langeb, seisneb mitte enda ja maailma vaheliste lahkhelide lahendamises, vaid nendega leppimises."

,,Siiski, muusika ilu on kummaline! Mängija poolt tekitatud üürike ilu muutub teatud ajahetkes puhtaks kestvuseks, mida ei saa enam kunagi korrata. Täpselt nagu ühepäeviku või mõne teise lühikese elueaga olendi elu on ilus elu enda täiuslik üldistus, elu loomine. Pole teist elule nii sarnast asja nagu muusika.”

,,Kuigi ilu võib anda end ükskõik kellele, ei ole ta kellegi oma. Ilu on nagu katkine hammas. Kui keel seda puudutab, teeb ta haiget, meenutades pidevalt oma olemasolu. Lõpuks muutub valu väljakannatamatuks ning arst tõmbab haige hamba välja. Kui inimene oma kaariesest puretud väikest, pruuni ja verist hammast lõpuks peos hoiab, ütleb ta endale: ,,Ah, selles kogu asi oligi? See asjandus, mis mulle nii palju valu põhjustas ja mind pidevalt muretsema sundis, seesama asi, mis oli minuses kangekaelselt juurdunud, on nüüd kõigest elutu object. Aga kas need kaks on ikka üks ja seesama asi? Kui see hammas oli minu olemasolu väline avaldusvorm, siis miks ja mis põhjusel oli ta minu sisemusega seotud ning põhjustas nii palju piinu? Mis oli tema eksistentsi alge? Kas see alge peitus minus või hoopis hambas endas?”

,,Inimesele on antud ainult üks looduse arvukatest atribuutidest, mida ta osavalt levitab ja paljundab. Seega, kui mõrvari eesmärgiks on hävitada ohvri ainulaadsus, on ta juba olemuslikult eksinud."

,,Ütleme siis nii, et elu talutavaks muutmiseks omab inimene tajumise relva. Loomadel pole seda vaja- nad ei taju, et elu tuleb talutavaks muuta. Inimestega on lugu teisiti: tajumisest saab nende jaoks küll relv elu talumatusega võitlemiseks, kuid talumatus ise ei kao kusagile. See ongi kõik."

,,Kas mitte millegi uskumine on roiskumine?"

,,Kui käituda teistest erinevalt, hakkavad inimesed seda sinult ootama."

,,Minevik ei vii meid üksnes tagasi minevikku. Mõnedel minevikumälestustel, kui tühised need ka poleks, on terasest vedrud ja kui meie, olevikus elavad inimesed, neid puudutame, pääsevad nad valla, tõugates meid tulevikku."