Tuletornipidamine - Jeanette Winterson

Tuletornipidamine
Jeanette Winterson
164 lk 2006 Tänapäev

Orvuks jäänud Silver leiab uue kodu ajatu hr Pew juures, Cape Wrathi tuletornis. Kuigi elamistingimused on kehvad, on tüdruk lummatud oma kasvataja iidsetest lugudest, õpetades toime tulema nii head kui halbade olukordadega, mis saadavad meid läbi elu. Iga elu koosneb lugudest, mida saab jutustades jagada või kuulates võtta, ning armastusest, milleta maailm vajuks kokku. Vaid aeg kogub meile lugusid, mida oma salajastes tuletornides hoiame, ja elu sügiskuudel üksikute kirgaste tähtedena sirvime.

Wintersoni kirjutamine on üldjoontes ilus ning sobib antud konteksti ja loo üldise fooniga. Küll aga heidaksin ette raamatu liigset hajuvust, vormitust, mille puhul ei saa ühegi looga end päriselt siduda ja hinge võtta. Nautisin väga romaani esimest poolt ja oleksin omaltpoolt eelistanud, kui teos olekski jäänud Cape Wrathi tuletorni ja hr Pew lugude vahele. Paraku muutus raamatu lõpp liiga segaseks ning hoolimata metafooridest, kujunditest ja kudrutav-kirglikust kirjutamisstiilist, jättis kuidagi külmaks, ükskõikseks. Tuleb see nüüd vähesest elukogemusest või lihtsalt kirjaniku suutmatusest mind isiklikult kaasa elama panna, kuulub juba pikema arutluse alla.

Darki lugu kippus veidi venima ja jäi siis korraga õhku rippuma. Mees, kes vihkas end oma otsuste, iseenda, oma isiksuse pärast ning samas ei teinud otseselt midagi, et oma olukorda muuta. Jumalasõna kuulutaja, kes lõpus leidis endas ruumi ka darvinismi ideedele, oli huvitav karakterilistlik arengupunkt, millest oleks tahtnud veidi selgemat pilti saada. Hetkel jäi tunne, et liiga palju ruumi oli jäetud õhku rippuvatele vaikusmomentidele ning kirjanduslikult kaunitele filosofeerimislõikudele (mis olid, ei saa salata, nii mõnigi kord puudutavad).  Pean tunnistama, et lõpus ajas nii mõnigi kord muigele säärane pentsik dramaatilisus, millega autor jättis ehk liialt meeleheitliku püüde kirjanduslikult mõjuda (nt. "toas olev kass haihtus kui õnn", "valgus oli intensiivne kui armuafäär"). Samas, taas kord, võib asi olla lihtsalt minu isiklikes kiiksudes ning maitseküsimustes.

Lõpp hakkas mulle jällegi rohkem meeldima. Nautisin hr Pew sõnavõtte, tema oskust suuri asju nappide fraasidega vormida, edasi anda. Temast sai ehk ka üks ainuke tegelane kogu raamatust, kes mulle kõige rohkem sümpatiseeris. Silver jäi oma salapärasuses veidi kaugeks, kaugemaks, kui ükski teine karakter terves teoses.

Soovitan lugeda, kui soov on hingele veidi lohutust saada ja pead puhata. Tekst on ladus, võrdlemisi voolav ning kergesti arusaadav. Samas saab huvitavaid mõtteid elu, armastuse, üksinduse kohta.

– – – 

,,Meil veab, isegi halvimal meist, sest koidik jõuab kätte."

,,Miks on raha väärt kõike, kui seda üldse ei ole, ja mitte midagi, kui seda on liiga palju?"

,,Sest ei ole olemas ühtegi lugu, mis oleks iseenda algus, nagu ei ole olemas ühtegi last, kes tuleks siia ilma ilma vanemateta."

,,Jutusta mulle üks lugu, Pew."

,,Missugune lugu, lapseke?"

,,Õnneliku lõpuga lugu."

,,Ei ole sellist asja terve ilma peal."

,,Õnnelikku lõppu?"

,,Lõppu."

,,Parem, kui ma oma elust ka nõndaviisi mõtlen- pooleldi hullus, pooleldi ime. Parem, kui ma võtan omaks, et mul puudub kontroll kõigi oluliste asjade üle. Minu elu on rida laevahukke ja teeleasumisi. Ei ole saabumisi ega sihtpunkte, on ainult leetseljakud ja laevahukud, seejärel järgmine paat, järgmine tõus ja mõõn."

,,Meile õpetatakse üht lugu teisele mitte eelistama. Kõik lood tuleb ära jutustada. Olgu, võib-olla see ongi tõde, võib-olla on kõik lood kuulamist väärt, ent kõik lood ei ole kindlasti jutustamist väärt."

,,Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jäetakse sageli ütlemata. Tähtsad asjad on peidus näoilmetes, liigutustes, mitte meie lukustatud keeltes. Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et keeleks nimetatud vormi mahtuda."

,,Midagi ei saa unustada. Midagi ei saa kaotada. Universium ise on hiigelsuur mälusüsteem. Vaata tagasi ja sa leiad maailma alguse."

,,Ja ikkagi on inimese keha kõigi asjade mõõt. Seda mõõtkava tunneme kõige paremini. See naeruväärne kuus jalga vöötab maakera ja kõike selle sees. Me räägime jalgadest, kätest, haaretest, sest seda me tunneme. Me tunneme maailma oma kehas ja keha kaudu. See on meie laboratoorium, ilma selleta ei saa me katseid teha. See on ka meie kodu. Ainus kodu, mis on päriselt meie oma. Kodu on seal, kus on süda..."

,,Olin pimedaks löödud ja vaimustuses, mitte ainult sellest, et päike oli soe ja imeline, vaid sellest, et loodus ei mõõda midagi. Kellelegi pole nii palju päikesevalgust vaja. Kellelegi pole vaja põudasid, vulkaane, mussoone ega tornaadosidki, aga need on ikka olemas, sest meie maailm on just nii ekstravagantne, kui üks maailm olla saab. Meie oleme need, kes on mõõtmisest vaevatud. Maailm lihtsalt kallab kõik välja."