2016

Antud aastanumbrit on küll pea neli kuud kesta saanud, ometi tundsin, et peas valitsevale korralagedusele oleks siiski vajalik mõned mõtted-arvamused loetud kirjatükkide kohta kirja saada.

Siiani olen lugenud täpselt kuraditosin raamatut, kaksteist neist jääb aja- ja mälunappuses pikemalt kajastamata, kuid proovin paari lausega (niivõrd-kuivõrd see võimalik on) oma kiitused ja laitused üles märkida. Siinpuhul sooviks märkida, et antud blogi ei kanna endas eesmärki tegutseda kui karmikäeline kirjanduskriitik, vaid pigem püüab anda ühe tavalise raamatuhuvilise vaatenurga,(aidates samas talletada tolle raamatukoi tuleviku heietuste jaoks materjali) :)

Aga rääkides asjast, tooksin esmalt välja oma 2016.aasta senise loetud kirjandusüllitiste nimekirja:

1) ,,Hea uus ilm"- Aldous Huxley
2) ,,Meister ja Margarita"- Mihhail Bulgakov
3) ,,Karbitänav"- John Steinbeck
4) ,,Alkeemik"- Paulo Coelho
5) ,,Loomade farm"- George Orwell
6) ,,Kellavärgiga apelsin"- Anthony Burgess
7) ,,Maipüha"- F.S. Fitzgerald
8) ,,Sinine. Sinine ajaloos, kultuurides ja looduses"- Tiit Kuningas
9) ,,Parfüüm. Ühe mõrvari lugu"- Patrick Süskind
10) ,,Kobrade ja karakurtide jälgedes"- Lennart Meri
11) ,,Ma olin Jüri Üdi"- Juhan Viiding
12) ,,Sillamäe passioon"- Andrei Hvostov

Nagu näha, siis 2016 on tulnud suuresti klassikaliste teoste näol ning siiani pole kohanud veel ühtegi raamatut, mille lugemine tekitab pigem piina kui naudingut.

Eraldi tahaksin tuua ,,Kellavärgiga apelsin", ,,Sinine" ja ,,Ma olin Jüri Üdi" välja, kuna just nemad pälvisid seekord neli tärni viiest, samas kui ülejäänud teosed jäid tiheda rebimisega kolme tähe alla särama.
,,Ma olin Jüri Üdi" kannab endas juba seepärast märgilist tähendust, kuna lugesin vist elus päris esimest korda terve luulekogu läbi ning avasin sellega ukse (taas) poeetide põnevasse maailma.

Ehk kõige pettumust valmistavateks raamatuteks olid ,,Maipüha" , ,,Loomade farm" ja ,,Parfüüm. Ühe mõrva lugu".
,,Maipüha" puhul oli peamine huviorbiit asetatud just viimase, ,,Benjamin Buttonu uskumatu elu" loole, mille puhul pälvis film seekord suuremat vaimustust kui originaalteos. Sama võib öelda ka romaani ,,Parfüüm" kohta, millega tutvumist ootasin tänu ekraniseeringule kaua, paraku jäi teos liiga kaugeks ning aeglaseks, et oleksin saanud reageerida samasuguste emotsioonide ja vaimustuspuhangutega nagu filmi puhul.
Muinasjutuline satiir ,,Loomade farm" tekitas aga vastakaid tundeid, sest teose mõte oli iseenesest väga hea, ent paraku ei istunud mulle Orwelli kirjutamisstiil ja loo üleüldine eemaolek, tekitades lõpuks pigem igavust kui vaimuerksust. Samas pean tunnistama, et leidus ka kohti, mis vaimustasid, paraku polnud neid nii palju, et üleüldine maik teosest oleks paranenud.

Ülejäänud raamatud jäid oma heade ja veadega küll meelde, tekitasid huvitavaid mõttelõnge ning diskussioone, ometi ei saa ma öelda, et nende lugemine oleks jätnud mulle erakordsed emotsioonid ning joovastushetked.

Edasistes postitustes saab juba lugeda iga loetud konkreetse teose kohta veidi põhjalikumalt ja pikemalt.

Seniks aga...palju raamatuid!