Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaaias
Krista Kivisalu
176 lk
"Ahsoo, kõik töömesilased on tüdrukud?! Oh, ma ei teadnudki!" On nii palju seda, mida me mesilastest ei tea. Kuidas nad suhtlevad? Mida tähendab neile kokkukuuluvus? Filosoofilist mõtteainest ja paralleele inimeste eluga jagub. Peale selle annab see raamat võimaluse – vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas? /… / Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust.
"Millega te siis tegelema kavatsete hakata?" küsis töökassa nõustaja. "Ma teen mesila!" vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli.
Mesilased on putukad, kelle käekäik ning eluolu on mulle juba mitu aastat huvi pakkunud. Kasvanud üles linnalapsena, kes tihti vaid suviti päris maaõhuga kokku puutus, pole mul aga kunagi erilist võimalust mõne mesilasperega lähemalt tutvuda olnud. Ühtlasi pean tunnistama, et nii mõnigi kord, kui mumm või kaks liialt lähedale tikub, valdab mind teatav ettevaatlikus ning kangestustunne. Sestap olen kõnealuseid putukaid alati pigem eemalt imetlenud, kui nad usinalt lilleõitelt nektarit korjavad või lihtsalt suvises õhus ringi sumisevad. Eriti meeldib mulle maamesilane ehk kimalane, kelle kohev ja erk kasukas tihti pilku püüab ning teatavat sümpaatiat ja armsust tekitab; ning ehkki praeguse ajani pole ma veel ühtegi mummu püüdnud sõrmeotsaga paitama asuda, siis kunagi võib kiusatus minust siiski jagu saada. Olgu siis tulevik tunnistajaks, kui tark või rumal otsus see olema saab.
Liikudes aga isiklike heietuste juurest käesoleva raamatu juurde, siis oli tegu väga vahva ning õpetliku lugemisega. Olles varem olnud teadlik sellest, et ühes mesilasperes peab kindlasti olema ema ning tööd rassivad teha usinad mesilastüdrukud (mainin siinkohal igaksjuhuks, et mesilate seotus mee valmistamisega oli mul samuti enne lugemist teada), andis antud kirjatükk kindlasti kamaluga juurde nii baasteadmisi kui ka tarvilikke nõuandeid praegustele ja tulevastele mesinikele. Tõsi, isiklikku mesilat pole mul veel lähiaastatel plaanis rajada, küll aga sain regulaarse meetarbijana nii mõnegi õpetussõna ja tähelepaneku võrra rikkamaks, kuidas erinevatel meesortidel vahet teha ning mida silmas pidada.
Autor stiil on vahetu ning kerge sulega jagatakse lugejaga stseene sellest, mis juhtub mesilastaru sees ja väljas. Ühtlasi tehakse huvitav sissevaade mesiniku igapäevatöösse ning sellesse, millega erinevatel aastaaegadel rinda peab pistma. Pean tunnistama, et kuna minu teadmised mesilastes ja mesilatest olid siiski väga tagasihoidlikud, siis olin alguses sunnitud nii mõnigi kord tarka abimeest nimega Google kasutama, et kõikidele terminitele "pilt taha saada" ning lugemisega jätkata. Seda eriti siis, kui jutt läks meevõtule ning kasutusse tulid erinevad töövahendid. Küll aga olen kindel, et kõige õigema arusaama kujundamiseks peab mainitud ettevõtmist siiski päriselus nägema/kogema. Loodetavasti saan selleks kunagi võimaluse.
Kindlasti soovitan kõnealust raamatut lugeda! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar