Issi, kus me lähme? - Jean-Louis Fournier

2017

Mitteilukirjanduslik raamat

Issi, kus me lähme?
Jean-Louis Fournier
102 lk Loomingu Raamatukogu 2012

Prantsuse kirjaniku ja humoristi teosed on sageli omaeluloolised, sest elu ise on talle pakkunud ainest, mis väljamõeldisena võiks tunduda koguni liialdusena. ,,Issi, kus me lähme?" on pühendatud autori kahele raske puudega pojale. Teemast sõltumata on Fournier'l alati varuks huumor, sageli just see mustemat sorti.

Tore raamat. Kurb raamat. Parajalt õhuke, parajalt paks, parajalt ilus ja valus oma "naer läbi pisarate" kuues.

Tagataskust viskab Fournier jälle siia ja sinna paar mõru märget, pilget, lisab komöödiat hetkedesse, kus seda oodata ei oskaks. Mõnikord itsitasin mõnusalt kaasa, teinekord jällegi jäi naer naljast olemata. Mida leht edasi, seda rohkem muutus kirjanik mõtisklevaks ja kaalutlevaks, "mis oleks, kui" hajus sujuvalt ridade vahele.

Kohati tundus, nagu oleksin sattunud autori salajasi märkmeid lugema, liiga isiklik tundus see kõik. Ning eks teos suuresti oligi üks mõtiskluste ja üksikute seikade kogum, kus Fournier proovis juhtunut ning mälestusi mingilmääral talletada ja analüüsida. Ja mingilmääral poegade käest vabandust paluda.

Alalhoitud meeleheide ja enesesüüdistamine tikkus aina rohkem autori hingest kirjasulge. Terapeutiline kirjutamine, nii võiks seda ehk nimetada, kuigi ma ei tea, kui kergelt või raskelt Fournier end pärast kirjatüki valmis saamist tundis.

Tragikomöödilistest seikadest ning autori peenest satiirist hoolimata, jääb teos ühes hüvastijätuga siiski nukral ja lootusetult noodil pidama.

---

Kui teil pole elus vedanud, siis tuleb see roll välja kanda, õnnetu nägu pähe teha, see on viisakuse küsimus.

Ma mõtlesin ühe linnu välja. Panin talle nimeks Tiivutu. Ta on haruldane lind. Ta ei ole selline nagu teised. Ta kardab kõrgust. Linnule on selline asi kõva pauk. Aga tema on tubli. Selle asemel, et oma puude pärast halisema hakata, pöörab tema selle naljaks.
Iga kord, kui keegi palub, et ta lendaks, leiab tema mingi naljaka põhjuse, miks seda mitte teha, ja ajab ümberringi kõik naerma. Ta on lausa nii ülbe, et narrib normaalseid linde, selliseid, kes lendavad.
Just nagu naeraksid Thomas ja Mathie normaalsete laste üle, kes neile tänaval vastu tulevad.
Pahupidi maailm.

Mida tähendab üldse normaalne? Selline nagu peab olema, nagu peaks olema, ühesõnaga keskmine, kirik keset küla. Mulle ei meeldi eriti keskmised, mulle meeldivad need, kes ei ole keskmised, kes on üle keskmise, igatahes mitte samasugused nagu kõik teised. Mulle meeldib väljend ,,teistmoodi kui teised". Sest teised mulle alati ei meeldi.
Kui keegi on teistmoodi kui teised, siis ei tähenda see tingimata, et ta on neist kuidagi halvem, see tähendab lihtsalt, et ta on teistest erinev.
Mida tähendab, kui lind on teistmoodi kui teised? See võib tähendada nii seda, et ta kardab kõrgust, kui ka seda, et ta oskab peast vilistada kõiki Mozarti flöödisonaate.
Lehm, kes on on teistmoodi kui teised, võib olla selline lehm, kes oskab helistada.
Oma lastest rääkides ütlen ikka, et nad on ,,teistmoodi kui teised". See jätab kõik võimalused lahti.
Einstein, Mozart ja Michelangelo olid ka teistmoodi kui teised.

Süütute süli on täis. Värvi.