Veronika otsustab surra - Paulo Coelho

Veronika otsustab surra
Paulo Coelho
208 lk Philos 2002


Kuidas saab maailmas, kus kõik tahavad, maksku mis maksab, ellu jääda, kohut mõista nende üle, kes otsustavad surra? Keegi ei saa seda teha. Igaüks tunneb ise oma kannatuste määra ja elu mõttetust. 

Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on.

Kibeduse (või Vitrioli, nagu dr Igor eelistas öelda) peamine sihtmärk on tahe. Kibeduse käes kannatavad inimesed ei taha enam midagi ja mõne aasta möödudes ei suuda nad oma maailmast välja tulla; neil on seal kindluse ladumiseks meeletult energiat kulutatud, et reaalsus saaks just selline, nagu nad tahavad. Et vältida ohustavat rünnakut väljast, on nad teadlikult piiranud ka oma sisemist kasvamit. Nad käivad küll tööl, vaatavad televiisorit, pahandavad liikluse üle ja saavad lapsi, kuid see kõik toimub automaatselt, ilma sisemise emotsioonita- kõik on kontrolli all. Kibedusemürgituse suureks probleemiks on see, et kaovad ka kired- viha, armastus, meeleheide, entusiasm, uudishimu. Mõne aja möödudes pole kibestunud inimesel ühtegi soovi. Ta ei taha elada ega surra ja selles ongi probleem.

,,Ma oleksin pidanud hullumeelsem olema." Aga – nagu enamikuga juhtub – ta sai sellest aru liiga hilja. 

Lõpeta see jutt, et kogu aeg segad ja häirid kedagi. Kui see mõnele ei meeldi, siis ta ütleb. Ja kui ei julge öelda, on see tema probleem.

Ühiskond loob üha uusi ja uusi reegleid – ja seadusi, mis need reeglid ümber lükkaks – ja siis jälle uusi reegleid, mis omakorda need seadused ümber lükkaks; see hirmutab inimesi, nad ei julge enam sammukeski välja astuda sellest nähtamatust reeglistikust, mis kõikide elu juhib. 

Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.

Nii seal kui ka siin koonuvad inimesed gruppidesse, laovad enda ümber müüre ega lase millelgi ebatavalisel oma keskpärast olemasolu häirida. Nad teevad igasuguseid asju, sest on harjunud neid tegema, õpivad kõike ebavajalikku, lõbutsevad, sest neil on kohustus lõbutseda, ja ülejäänud maailm kerigu või põrgu, las lahendavad ise oma probleemid. Parimal juhul vaatavad nad telekast uudiseid – nagu meiegi tihti tegime –, et veenduda, kui õnnelikud nad lõppkokkuvõttes selles probleemses ja ebaõiglases maailmas on.