Ära antud - Amalie Skram

Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kiriminull ega põnevik

Ära antud
Amalie Skram 
189 lk Eesti Raamat 2006

Aurora on vaid 17-aastane, kui leiab end korraga abieluvoodis koos kolmekümnendates eluaastates laevakapten Riberiga. Nooruke tüdruk, eluvõõras ja naiivne nagu ta on, avastab korraga maailma, millest varem oli vaid moonutatud kujul kuulujutte kuulnud. See abielu on eos hukule määratud, kuivõrd süütu ja jumalakartlik neidis ei suuda päästa oma pahedele andunud kaasat. Eesootavast pulmareisist näib kujunevat kummalegi poolele tõeks saanud õudusunenägu.

Ootused olid kõrgemad, kui nii võib öelda. Aurora tegelaskuju oli alguses võrdlemisi sümpaatne ning pigem hoidsin ses loos tema kui Riberi poole. Olles ise vaid kaks aastat vanem oli võrdlemisi kerge end tüdruku nahka seada ja kuigi tolleaegsed elukorraldus ning kombed erinesid suuresti tänasest, polnud raske mõista, mida Aurora läbi pidi elama.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas aga tekkima ka teatav kaastunne ja mõistmine Riberi suhtes, kes lõppude lõpuks Aurora vastu sugugi vägivaldne ja halb ei olnud. Pigem suutis tüdruk oma pideva uurimise, puurimise ja jahmunud kristlase hoiakuga tuua  kahju kui head.

Pean tunnistama, et kohati ei saanud ma enam täpselt aru, kas autor omab samasid põhimõtteid kui Aurora või pigem kiritiseerib loo tegelasi ning neid ümbritsevat ühiskonnakorraldust. Hiljem järgi uurides tuli välja, et pigem ikka seda viimast. Lisainfot otsides selgus ka, et teose eesmärk oli näidata korraldatud abielude varjupoolt (seda koos tagakaanel lubatud naisõiguste teemaga mina kusjuures tuvastada ei osanud). Samas jäi mulje, et Aurora läks Riberile võrdlemisi vabatahtlikult ja ilma otsese sunnita. Mida autor aga lõpuni täpselt öelda tahtis jäi minu jaoks selgusetuks ning segaseks.

Raamatu lõpp oli ootamatu, samas kergendustpakkuv ja võrdlemisi koomiline.