Mallenite needus
Catherine Cookson
229 lk 2008 Varrak
Mallenite suguvõsa meespereliikmetel on põlvest põlve lasunud needus, mida põhjustab valge triip nende mustades juustes. See ei tähenda, et puutumata jääks aga inimesed, kes on Mallenitega veresideme või muul moel seotud. Nii tabab saatuse raske hoop ka Kõrgekalda uhket valitsejat Thomas Mallen'it 1850.aastal, kui ta oma toretsevast tormilisest elus saab korraga tunda pankroti kibedaid vilju. Ent paraku pole needus kaugeltki veel oma tööd teinud ning kurbust, pisaraid ja ahastust jätkub küllaga ka perekonna järgmistele põlvedele.
,,Mallenite needus" oli mõnus vahepala ja ajarännak praegusest kiirest perioodist, kus draamat, tragöödiat ja ebaõiglust oli autor hea kamaluga sulest välja pigistanud. Oli põnevamaid ja igavamaid momente ning kuigi vahel tundus, et sündmustik oli ehk liiga pingutatult ahastamapanev, ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva lugemiselamusega.
Tegelastest meeldis mulle pea lõpuni enim Thomas Mallen, kes tõi pankrotijärgsesse veidi masendavasse õhkkonda naeru, positiivsust, helget meelt (muidugi pärast teatud sündmusi minu suhtumine temasse muutus, aga ma hetkel ei hakka ära spoilima).
Barbara ja Constance olid küll terve raamatu vältel kenasti esindatud, samas ei saanud nad inimestena minu jaoks lõpuni päris selgeks ning jäid kenasti toetavate kõrvategelaste rolli. Anna seevastu oli see, kes sai oma ebaõiglastes saatusehoopides võrdlemisi südamelähedaseks.
Rääkides puhtalt Donaldi karakterist, ei hakanud ma meest lõpuni päriselt põlgama, nagu oleks ehk lugejale antud sündmustekulgu vaadates loomulik olnud. Jah, ta oli vastiku ja raske iseloomuga, omandihimuline ning valmis üle laipade minema, et saada oma tahtmist. Samas tuleb märkida, et enne päris südametuks muutumist, ei väärinud ta kõiki neid pettuseid ja halvastiütlemisi. Tema eesmärk oli saada suuremaks, võimsamaks ning aukartustäratavamaks kui tema Malleni-sohilapse staatus, ja selleks oli ta valmis pea kõigeks. Ma ei kahtle, et armastustunded, mida Donald alguses oma naise ja venna suhtes tundis, oleks olnud ebasiirad või omakasupüüdlikud, pigem nõudis selliste tunnete tunnistamine julgust avada oma niigi kinnine sisemaailm, mille Donald oli hoolikalt välismaailma eest kõrge müüri taha peitnud. Kas edasisi südmuste käike arvestades olid tema mõtted, emotsioonid ja teod õiged, on juba iseasi.
Cooksoni kirjastiil on minu jaoks võrdlemisi huvitav nähtus, kuna ühelt poolt naudin ma tema kirjutatut, samas kipub kohati kõik liigselt venima. Mäletan, et kunagi lugesin tema kirjutatud ,,Tilly Trotteri" triloogia läbi ning kuigi tegu oli ju iseenesest hea ja huvitava jutuga, jäi kogu teosest siiski mingi halb maik külge. Ehk ei sobi mulle lihtsalt tema tegelastüübid või sündmustekäik või antud raamatu puhul näiteks see, et ta kippus järsku suuremat puhastustööd tegelaste seas tegema (nagu ,,Troonide mäng" juba ausõna). On mis on, raamatu lõpp oli vähemalt minu jaoks siiski meeldib ja ma usun, et vähemalt teise osa kavatsen ma veel kindlasti läbi lugeda.
---
Ainus viga seisneb selles, et me ei tunne tõelist õnne ära, kui see meil käes on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar