Geenid ja kloonid - Lee M. Silver

Geenid ja kloonid
Lee M.Silver
313 lk 2000 Tänapäev

,,Geenid ja kloonid" pakub huvitavat ja kaasahaaravat teekonda mitte ainult teaduse, aga ka bioloogia ning geneetika imetabasesse maailma. Autor jagab lugejaga utoopilisi tulevikuversioone, leiab nende head ja vead ning esitab ka reaalsed võimalused, mis aitaksid protsesside toimimisele kaasa. Ühtlasi   saab võrdlemisi laia teadmiste- ja ideedepagasisi elu päritolu, eetika ja alguse teemadel, käies käsikäes ajaloofaktide ning poliitiliste vaidlustega.

Oli kergemaid, oli raskemaid hetki, ent ei saa salata, et tegu oli väärt lugemisega. Meeldis väga viis, kuidas autor enda mõtteid esitles- loogiliselt, eluliselt, võiks öelda, et isegi lustiliselt. Õppejõuna oleks teda arvatavasti väga huvitav kuulata (aga selleks peab enne Princeton'i sisse saama :) )
Keerulisem oli end läbi närida terminitest, ideedest ja mehhanismikirjeldustest, millega olen väiksemal määral või kohe mitte üldse kokku puutunud.

Hoolimata sellest, et lugemine võttis päris hea portsu aega, korvasid selle kõik uued huvitavad tarkuseterad ning vaatepunktid, mida saan kasutada tulevastes geeniõpetustes. Samuti andsid autori inspireeriv stiil ning kaasahaaravad seletused üha enam kindlust, et just säärase alaga tahan end sügavamalt siduda.

Soovitan! Ja soovitan ka neile, kes pole erilised biofanaatikud või geeniteadlased, sest peale mehaaniliste mehhanismide kirjelduste leiab kamaluga huvitavaid fakte nii ajaloo kui muudest aladest.

---

Teravate piiride puudumine ei muuda terminit veel valeks, see üksnes teavitab meid termini piiratusest.

Kui universiumi omadused oleksid teistsugused, ei oleks olemas intelligentseid eluvorme, kes seda näeksid. Kuna intelligentne elu on olemas, peavad universiumil olema just need omadused, mis tal on. Teiste sõnadega, universiumi omadused on seletatavad lihtsalt meie kaudu, kes me siin neid asju vaeme (entroopia printsiip).

Me suhtume neisse elusatesse asjadesse erinevalt sellepärast, et meie arusaamise järgi hiirtel on tunded, kärbestel ja sipelgatel neid tõenäoliselt pole ja taimedel pole neid kindlasti. Me suhtume austusega just tunnetesse, mitte lihtsalt sellesse, et nad elus on.

Kumb on parem, kas laps, kes teab, et tal on vanem kaksik, või laps, kes on vaene. Kui me esimesed ära keelame, miks me siis teistega sama ei tee? Miks on nii, et paljud poliitikud paistavad muretsevat kloonimise, aga mitte laste üldise heaolu pärast?

Inimese erakordsuse leiab ainult tema kõrvade vahelt; kui otsite seda mujalt, tabab teid pettumus.

Tänapäeval võib lapse saamiseni mitut erinevat teed mööda jõuda. Neid teid ei peaks hindama selle põhjal, millal ja kuidas areng alguse saab. Otsustamisel olgu määrav armastus, mida vanemad oma lapsele jagavad.

Asjade loomulik seis ei pruugi tingimata veel hea olla.

Tasub rõhutada, et eeldatavhullude geeniuste kaotus tulevikus oleks virtuaalne, reaalsuses ei jäädaks millestki ilma. Kui maniakaal-depressiivne Edgar Allan Poe poleks sündinud, ei tunneks me tema "Kaarnast" ikkagi puudust. Täpselt samamoodi ei oska me puudust tunda kõikidest nendest klaverikontserditest, mille Mozart oleks loonud, kui ta kolmekümne viie aastaselt ära ei oleks surnud.

,,Kust universium alguse sai?"
,,Miks seal midagi on, selle asemel, et seal midagi ei oleks?"
,,Mis on teadliku olemise mõte?"
Nüüd, vastuseni jõudnud, seisavad nad silmitsi nende looja endaga. Mida nad näevad? On see midagi sellist, mida 20.sajandi inimesed isegi oma kõige meeletumates mõttelendudes ei kohanud? Või on see lihtsalt nende enda peegelpilt kusagilt aegade algusest?