Jonas Karlsson
123 lk Hea Lugu 2015
Osaline tööaeg videolaenutuses, paar üksikut sõpra ja igapäevane rutiin, mis enamasti tähendab pitsat ja telekat ühetoalises korteris Stockholmis. Selline on meie peategelase elu – kuni talle saabub veider arve astronoomilisele summale – 5,7 miljonit Rootsi krooni. See on hind, mida ta peab maksma terve oma elu eest, kaasaarvatud kogu õnn, mida ta eales on tundnud. Aga kuidas saab mehele, kes rahuldub nii vähesega, kellel pole suuri unistusi ega ambitsiooni, esitada nii suure arve? Äkki on see kõik ikkagi üks suur pettus? Humoorikas, sürrealistlik ja väga omanäoline ,,Arve" on absurdikirjanduse pärl, see tõstatab küsimused, mis on õnn ja kuidas seda mõõdetakse.
Pealispinnast lähtudes võiks väita, et tegemist on kerge jutukesega, milles peituvat moraaliloengut pole just raske leida. Mida aga lehekülg edasi, seda eripalgelisemaks muutub kirjatüki algne sisu. Püüdkem siis jälile jõuda nendele tosinale ja enamale mõttele, mida autor võis/ei võinud mõelda.
Muidugi pole tegemist Bulgakovi ,,Meister ja Margarita" teosega – päris nii palju erinevaid kujundeid, metafoore, mõtteniite ning õpetussõnu käesoleva ,,Arve" 123 lehekülje sisse ikkagi ei mahu. Siiski on autor leidnud huvitava mõtteniidi, millest kinni haarata – "karistus" neile, kes liialt õnne on tundnud. Vastupidiselt üldlevinud "carpe diem" ning eneseabiõpikute ajastule, mis innustavad inimesi positiivsema ja õnnelikuma elu poole pürgima, tuletab autor justkui meelde seda, et kõige eest peab siin elus maksma. Ka õnne eest.
Olgugi, et peategelase elu on kõikide õnnemõõdikute järgi igavene lilleaas kuldsete liblikate keskel, pole tema elu sugugi nii põnev kui arvata võiks. Aeglaselt, rahulikult, rahumeelselt on elu temast läbi voolanud ning suutnud põrgatada eemale nii negatiivsed emotsioonid, ohtlikud olukorrad kui mõõnaperioodi raskused. Kõikide parameetrite järgi on tegemist kõige õnnelikuma inimesega; ja ometi pole ta seda ise kunagi eriliselt tähele pannud.
Selleks, et oma õnne märgata on vaja ka madalhetki; muidu saab õnnetundest miski tuim aimdus, mis kunagi oma haripunktini ei küündi. Muidugi oli antud loos oma viis, kuidas ja mille järgi õnne mõõdeti, kui aga pideva rahuolu ja õnne vahele võrdusmärk tõmmata, siis võib juba aimata, miks peategelane säärase hiiglasliku arve omanikuks sai. Pidev rahulolu eluga ei pannud teda ka püüdlema kuhugi mujale kui hetkeolukord nõudnud oleks ning see jättis ta ka ühtlasele positsioonile elus, laskmata unistada millestki enamast, millestki kõrgemast.
Õnnelik ja samas õnnetu inimene üheskoos – säärane oli see raamatu peakarakter.
Olgugi, et peategelase elu on kõikide õnnemõõdikute järgi igavene lilleaas kuldsete liblikate keskel, pole tema elu sugugi nii põnev kui arvata võiks. Aeglaselt, rahulikult, rahumeelselt on elu temast läbi voolanud ning suutnud põrgatada eemale nii negatiivsed emotsioonid, ohtlikud olukorrad kui mõõnaperioodi raskused. Kõikide parameetrite järgi on tegemist kõige õnnelikuma inimesega; ja ometi pole ta seda ise kunagi eriliselt tähele pannud.
Selleks, et oma õnne märgata on vaja ka madalhetki; muidu saab õnnetundest miski tuim aimdus, mis kunagi oma haripunktini ei küündi. Muidugi oli antud loos oma viis, kuidas ja mille järgi õnne mõõdeti, kui aga pideva rahuolu ja õnne vahele võrdusmärk tõmmata, siis võib juba aimata, miks peategelane säärase hiiglasliku arve omanikuks sai. Pidev rahulolu eluga ei pannud teda ka püüdlema kuhugi mujale kui hetkeolukord nõudnud oleks ning see jättis ta ka ühtlasele positsioonile elus, laskmata unistada millestki enamast, millestki kõrgemast.
Õnnelik ja samas õnnetu inimene üheskoos – säärane oli see raamatu peakarakter.
– – –
Lihtsalt istuda ja vajuda üha sügavamale igatsusse ja kurvastusse. See oli täiesti eriline rahuldus. Umbes nagu vana haava näppimine, mingi kärn, mida sa lihtsalt ei saa rahule jätta.
Sama vähe, kui me tahame kogu aeg magusat süüa...niisama vähe tahame katsumusi vältida. Õigupoolest peab mingi takistus olema, et saaksime vähesest naudingut tunda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar