reede, 13. juuli 2018

Õnnerõõmu Klubi – Amy Tan

Õnnerõõmu Klubi
Amy Tan
296 lk Varrak 2016

Raamat jutustab nelja ema ja tütre loo, mida läbiv motiiv on Õnnerõõmu Klubi, ka kõige raskemal ajal säilinud õnnelootuse sümbol. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, lootes et nende tütarde elu uuel kodumaal kujuneb kergemaks, kui nende enda elu. Kuigi tütred neelavad oma elus rohkem kokakoolat kui pisaraid ning räägivad perfektset inglise keelt, ei kulge nendegi tee päris valu ja vaevata.

,,Õnnerõõmu Klubi" on raamat, mille puhul eeldasin pinnapealset ja kerget lugemist. Õnneks pidin aga oma sõnu sööma, sest tegemist on huvitava ja sügavamõttelise kirjatükiga, mis ei vaatle ainult põlvkondade vahelisi erinevusi vaid peatub pikemalt ka esivanematel kultuuril, kommetel, juurtel.

Aasia kui kontinent, kui riigid selle pinnal, kui kultuur mis seal lasub, on mind paelunud juba pisipõnnist saati. Seepärast leidsin eriti huvitavad olevat peatükid, kus räägiti elust Hiinast ning sealtsetest kultuurilistest ja ajaloolistest seikadest. Elu oli karm, aeg oli karm ja eriti jäi säärane kontrast silma siis, kui pärast sõjakoledusi toodi järgnevate lugudena esiplaanile Hiina emade ameeriklastest tütred.

Jah, igaühel meist on kanda oma raskused ja võitlused. Jah, nende teadvustamine, läbi elamine ja nendest paranemine nõuab tähelepanu ning mõistmist. Paraku peab aga nentima heaoluühiskonnale iseloomulikud probleemid jäävad aga sageli siiski vaimseteks ning ei kätke endas ehk eluliselt niivõrd suuri kaotusi kui seda teevad sõda, nälg, sundabielu, vägivald...

Eriti jäi mulle aga silma see, kui ükskõikselt suhtusid tütred oma emade minevikku, kultuuri, keelde, mis samas oli ka nende enda minevik, kultuur ja keel. Nad ei hoolinud lugudest, mida eided oma eludest heietasid, just nagu ei võtnud nad vaevaks süüvida oma esivanemate lugudesse. Emade kombed, tugev inglise keele aktsent ja teravad keeled ei sobinud kokku selle ameeriklasega, kellena noored naised end näidata tahtsid. Pea vägisi kiskusid nad oma juuri "võõrast" mullast välja.

Peatükkidest nautisin enim neid, kus Hiina memmed oma lapse- ja nooruspõlvedest rääkisid. Leidsin seal olevat miskit ehedat ja samas midagi maagilist.

Ehe maagia? Kes teab...

(Seda pean aga küll mainimina, et kõikide nende hiina ja ameerika nimede vahel orienteerudes oli niiumbes teose keskpaiguks peas kõik kapsad ja pudrud ja soustid laiali. Võta siis kinni, kes mingit lugu rääkis, eks ole).

– – –

Miks sa arvad, et sul on puudus millestki, mida sul pole kunagi olnud?

Arvasin alati, et on küll tähtis teada, mis on kõige hirmsam asi, mis sinuga võib juhtuda, et osata seda vältida ja et seda mitte välja kutsuda. 

Ja nüüd mõtlen, et saatust kujundab poolenisti ootus, poolenisti tähelepanematus. Aga millegipärast on nii, et kui sa kaotad midagi, mida sa armastad, astub asemele usk. Sa pead pöörama tähelepanu sellele, mille sa kaotasid. Sa pead ootusest vabanema.

Tänan sind, Väike Kuninganna! Siis pead sa mu tütrele sama õppetunni andma. Kuidas kaotada oma süütus, mitte aga oma lootust. Kuidas naerda igavesti. 

,,Näed sa nüüd, miks nutmine on kasutu," ütles kilpkonn tagasi tiiki ujudes. ,,Sinu pisarad ei pühi muresid minema. Nad toidavad kellegi teise rõõmu. Sellepärast pead sa õppima oma pisaraid neelama."


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar