Stig Rästa
204 lk Film Distribution OÜ 2015
,,Ahjaa, ,,Minu Kennedy". Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. ,,Minu Kennedy" on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. ,,Minu Kennedy" on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi."
Nagu enamus raamatuid siin elus, noppisin mina käesoleva kirjatüki üles paar aastat pärast selle populaarsuse hiigelhetke. Olin häid arvustusi näinud siit ja kuulnud sealt, ent ükski neist ei ärgitanud mind raamatut ise soetama või raamatukogu ootejärjekorras rüselema (ausalt öeldes pole mul säärast olukorda kunagi ette tulnudki...veel).
Pärast seda aga, kui mu enda ema avastas e-raamatute võlu ja valu ning sealhulgas vaimustunult humoorikaid jupikesi ,,Minu Kennedy"-st igapäevaselt ette luges, ei saanud minagi kehvem olla. Läks aega mis ta läks, aga mõned kuud hiljem tarisin kõnealuse kirjatüki raamatukogust öökapile.
Stigi stiil on lihtne, kaasahaarav ja ladus. Muidugi oli mõnikord soov siit ja sealt veidi norida (kas siis sõnastuse või lauseehituse kallal), ent inimese kohta, kes pole eelnevalt kirjutamisega väga palju tegelenud, on Rästa suutnud üllatada täitsa hea raamatuga.
Kohati tekkis muidugi mõningane ebamugavustunne, et kas ikka päris igat roppu eluseika oleks vaja nii detailselt kirjeldada; siis aga sain oma roosad prillid ninajuurel eest ning tõdesin, et eks see elu olegi võrdlemisi kirju ja natukene ropp. Seega müts maha Stigi ees, kes nii avameelselt ja julgelt oskab ning tahab kujutada elu selle tooruses.
Sisuliselt jätkates pean aga mainima, kuivõrd üllatav oli tegelikult minu jaoks autori nooruspõlv. Rohkelt alkoholi, uimasteid, ravimtablette...inimesi organism võib ikka tugev olla. Muidugi hakkas mul lõpuks vägisi anatoomiaõpiku pilt maksast silme ette kerkima, kui taas mõnda veinipokaali või kokteiliklaasi mainiti. Samas, mis mul ikka manitseda, kui isegi täiskarsklane pole.
Üldjuhul võin aga öelda, et tegu oli kirjanduslikus mõttes kerge ja võrdlemisi ladusa lugemisega. Oli põnevamaid ja igavamaid seiku; arvamusi millega ma nõustusin ning mõtteid, mis panid lihtsalt pead vangutama. Mis aga peamine – sain ühe kodumaise muusiku elu ja olu kohta natuke rohkem teada ning oskan nüüd ehk teisiti tema loomingule vaadata.
– – –
Ma tean seda, aga osa minust usub, et kui ma vanu ebamugavaid situatsioone eri lahendustega ette kujutan, siis õpin sellest ja valmistan ennast ette tulevikuks. Suudan edasisi juhtumeid kategoriseerida ja minna kiirelt oma peas asuvasse sahtlisse ja võtta kätte analoogne juhtum. Vaadata välja punasega kirjutatud parimad variandid ja nende pealt spikerdada. See saab toimida ainult siis, kui sahtel on korras. Kui sahtel on sassis, siis läheb probleemi lahendamisega kauem aega. Täpselt nagu lauaarvutil, mis ajaga aeglasemaks jääb.
Ma olen alati pidanud vajalikuks rõhutada, et see, mida väidan, on minu arvamus. Olen selle koha pealt pedant, aga leian, et see on tähtis, sest kui ma rõhutan juurde, et tegemist on minu arvamusega, siis ei ole see kunagi vale.
Kõige keerulisem ongi vältida seda tunnet, mida me tunneme kellegi teise kahjuks. See võib kõlada külma ja kalgina, aga kaastunne on mingil määral oma ego toitmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar