Meelis Friedenthal
208 lk Varrak 2016
Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludel kaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldab varauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17.sajandist pärit raamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siim kastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehest torupillimängija. Erinevate seoste jada tuletab Joonasele meelde, et üks veider torupillimängija on ta elust vilksamisi varemgi läbi astunud. Siis, kui ta aastaid tagasi tudengipõlves Mirjamiga tutvus. Mingeid hämaraid seoseid pidi on kõik need kohtumised seotud Aaronite elutööga.
Sisukirjeldusest lähtudes tundus raamat palju lihtsakoelisem ning ajaviitekirjanduse tähe alla kippuv, mis suutis oma pikkadel arutluskäikude, filosoofiliste mõtiskluste ning ajalooteadmistega mind isiklikult veidi segadusse ajada. Tundsin selgelt nii mõnigi kord, kuidas olen sääraste meeliskluste mõtlemiseks veel ilmselgelt liiga harimatu, et midagi adekvaatselt kaasa rääkida/juurelda.
See andis aga paraku kogu raamatule ja lugemiskogemusele veidi negatiivsema maigu külge ning ilmselt oleksin pidanud looga sujuvamalt edasi liikuma, mitte liiga suuri hüplikke lugemisvahesid sisse jätma.
Raamatukeel on enamjaolt mõnusalt detailne ning suutis luua hea argise tunde. Samas oli seda kohati väga raske nautida, kui püüdsin korraga silma peal hoida nii lookäigul kui ka leheküljepikkustel filosofeerimisepisoodidel, mis olgu mainitud, olid sageli esitatud mitte just kõige lihtsamas emakeeles. Kohati röövisid just säärased kohad minu jaoks mingigi loo jätkuniidiotsa, mida olin hoolika keskendumisega lõpuks mallanud üles noppida.
Oli torupill ja vesimärgid ja trükimasinad ja raamat, mis ideeliselt pidi kõnetama inimeses kõiki meeli. Ometi oli keeruline nendes kõigis mingit selget ühendust näha. Kord räägiti ühest, siis teisest ning kuigi lõpuks suutsin (vist) mõikama hakata, mis-kus-kes, oli raamat lõpule jõudnud. Õhku jäi rippuma palju lõpetamata lookäike, mis arvatavasti ei omanudki kirjatüki üldplaaniga võrdset tähtsust, ent ometi mõjusid veidi kummastavalt.
Isegi praegu raamatule tagasi mõeldes ei suuda ma päris hästi määratleda, mida ma nüüd lõppude lõpuks teada sain. Kas pidingi? Tõsi, religioonsete süvaarutluste puhul on minu jaoks alati olnud võrdlemisi keeruline süvitsi minna ja samastumismomente leida, samas põimitud süžee lõimumiskohad oleksid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võinud veidi selgemalt väljenduda.
Põhiprobleemiks oligi antud juhul just keskendusmisraskus, mis võis muidugi tingitud olla ka minu enda isiklikust hetkeseisundist. Ometi oleksin soovinud veidigi selgemat ja sujuvamat lookäiku. Peatükid, mis toimusid tänapäevalisemas maailmas olid võrdlemisi kergemini jälgitavamad kui põiked 17.sajandi Tartusse. Mitte isegi oma tuttavas argisuses vaid pigem suutsin antud juhul tegelaste probleemide ja mõtetega kohati paremini samastuda, kui näiteks Salomoniga, kelle mõtted ja ideed minu jaoks ilmselgelt liiga kaugeks jäid.
Nagu näha, siis on mul antud juhul raskusi isegi korraliku arvustuse kirjutamisega. Mõtted on pilla-palla mööda ilmaruumi laiali ning püüdes meenutada süžeekäike - ja nõkse valdab mind paratamatult abitu segadustunne. Nojah, oleks ma selle mõnes teises ajahetkes ja/või meeleolus kätte võtnud, oleks lugemiselamus olnud ehk teistsugune.
Kõigest hoolimata ma aga tõepoolest soovitan kirjatükki lugeda. Isegi minusugune kriitiline ja kogenematu hing sai terve portsu uusi mõtteid mida mõelda ja edasi arendada; olgu siis asi raamat kätte võtta inimesel, kes on ajaloo ja filosoofia vallas võrdlemisi kogenenum.
---
Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu unenäos, aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel on kõnnitee jääs ja jalg libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha.
Ükskõik kui hästi mingit seltskonda tunda, alati on hiljem saabunul ebalev kahtlus, et ta ei kuulu tegelikult siia. Inimesed koonduvad kiiresti, loovad nähtamatud suhtevektorid, keegi tõuseb esile rääkijaks, keegi jääb kuulajaks. Selline kooslus on üllatavalt stabiilne ja loomult välistav, näod ja varbad keeratakse üksteise poole ja kellelgi uuel nõuab tekkinud moodustisse sissetungimine sotsiaalset küpsust.
Võibolla aga on tõesti niimoodi kergem, peituda mõne teise sõnade taha, siis ei ole endal vaja rääkida, sest keegi teine juba on öelnud. Teatud mõttes on see sama kui purju joomine, torupilli kuulamine, vastutusest vabanemine.
Raamatukogu peegeldab inimese hinge. Mõned raamatud jõuavad sinuni juhuslikult, poolkogemata, nagu mõned kogemusedki. Ei ole võimalik täpselt ette planeerida külma ja lumist õhtut, sooja laternavalgust, tundmatu tüdruku naeratust rongis. Need kogemused lihtsalt tulevad su juurde, kui sa selleks valmis oled. Samamoodi ei ole võimalik ette planeerida kõiki raamatuid, mis sinuni jõuavad. Nad ilmuvad lihtsalt, leiavad pärast lahtipakkimist ja kinkija nappi tänamist riiulite tolmus oma koha, nad on seal, sageli unustatuna, aga on tunnistuseks sellest, mis on ühel korral juhtunud, inimestest, keda sa oled tundnud, sündmustest, mis on aset leidnud.
Aga igasugune asi võib muutuda märgiks ja omandada tähenduse – kas tähendus ka reaalselt eksisteerib, sõltub vaid tõlgendada püüdvast inimesest, sellest, kas on kedagi, kes tahab näha tähendust, tahab hakata märki tõlgendama. Avaldada saladust.
Pikk ja ühtlane marssimine on kuidagi seestav, mõõdetud rappumine, üks-kaks. Mõte hakkab uitama, tekib meeleolu, justkui oleksid omalaadse mulli sees. Aeg liigub aeglaselt, nagu lapsepõlves. Mingil põhjusel annab igasugune tegevus inimesele kodu, ta hakkab seal sees elama ja ennast kindlalt tundma. Ainult ootamine, ühe koha peal tegevusetult istumine teeb võõraks. Selle pärast oligi alati rongiga või bussiga sõites õõnes ja üksik tunne, eesmärk oli küll olemas, aga tegevusetuse tühjus teeb rahutuks. Ilmselt samal põhjusel inimesed raudteejaamades alati suitsetasid või katsusid kangekaelselt lugeda, vähemalt midagigi teha, kodu leida. See oli mingisugune eshatoloogiline nostalgia, mis ei andnud inimesele rahu.
Me ei tungi isegi enda olemuseni mitte, mis on võib-olla meile endile isegi kõige opaaksem, rääkimata sellest, et me saaksime seda muuta. Et midagi muuta, on vaja mõista olemust.
Lapsena oled sa nagu Jumal, sest sinu üks päev on nagu tuhat aastat, hommiku ja õhtu vahel on kogu maailma loomine. Asjad, väikesed asjad, on kõik saladus, nende taga on arcana arcanissima. Võimalusi on nii palju...Aga siis hing puitub, saladus kaob. Praegu aga on minu aasta nagu üks päev, korraks pilgutad silmi, ja see on juba möödas, pole millegi üle imestada ega midagi enam tähele panna, kõik on juba läbi tuhnitud. Aeg kaob, tempus fugit, tempus vincit, tempus devorat.
Pika elu lõpus meenutatakse inimesest vaid seda, mitu korda käis ta operatsioonil, kust tal valutas, kui mitu aastat ta töötas ülikoolis.
Ta teadis ju neid manitsusi küll – kui sa vaatad sügavikku, siis vaatab sügavik sinusse vastu. Silmapiir imeb endasse, ei maksa süveneda kahtlastesse asjadesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar