Pidu sinus eneses
Ernest Hemingway
159 lk AS Kupar 1993
Kui saabus kevad, olgu või valekevad, jäi vaid üks mure: kus olla kõige õnnelikum? Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki.
Aga tunne, mida me sillal näljaks pidasime, ei kadunud pärast söömist, kui tegelikust näljast ei saanud enam juttugi olla, ega ka siis, kui me bussiga koju sõitsime. See tunne tuli meiega koos tuppa ja ei kadunud isegi siis, kui me magama heitsime ning pimedas toas teineteist armastasime. Ärkasin öösel ja avatud aknast paistis kuu, mis valgustas kõrgete majade katuseid, aga too tunne oli ikka alles. Nihutasin oma näo kuuvalgusest varju, kuid und ei tulnud enam ja ma lamasin ärkvel ning mõtlesin sellele. Olime öö jooksul mõlemad kaks korda ärganud, aga nüüd magas mu naine kuuvalguses magusat und. Püüdsin selle näljatunde üle selgusele jõuda, ent ma olin liiga rumal ja juhm. Elu oli tundunud nii lihtne tol hommikul, kui ma ärkasin ja leidsin eest valekevade ja kuulsin kitsekarjuse vilepilli ja jooksin trepist alla hipodroomilehte tooma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar