Tuletorni juurde - Virgina Woolf

Tuletorni juurde
Virgina Woolf
155 lk Eesti Päevaleht 2005

Kui Shakespeare'i poleks kunagi olnud, küsis ta, kas erineks siis maailm palju praegusest? Kas tsivilisatsiooni edukäik sõltub suurmeestest? On's keskmise inimolendi saatus praegu parem kui vaaraode ajal? On's keskmise inimolendi saatus üleüldse, küsis ta endalt, kriteerium, mille põhjal saab hinnata tsivilisatsiooni arengujärku? Võimalik, et ei ole. Võimalik, et ülim hüve nõuab orjaklassi olemasolu.

Elu: ta alustas mõtet, kuid ei lõpetanud. Ta vaatas korraks elu, sest nii selgesti tajus ta seda praegu — kui midagi reaalset, isiklikku, mida ei saa jagada ei laste ega abikaasaga. Omamoodi tehing käis nende vahel, milles tema oli ühel ja elu teisel poolel, ning ikka püüdis ta elu üle trumbata, nagu elu tedagi; ning vahel pidasid nad läbirääkimisi (kui ta istus omaette); talle meenus, et oli ka suuri leppimisstseene; kuid enamasti, veider küll, pidi ta tunnistama, tajus ta seda, mida eluks nimetas, mingi kohutava, vaenuliku jõuna, mis aina varitseb juhust äkiliseks rünnakuks.

Veider, mõtles ta, kuidas inimene üksi olles otsib tuge asjadest, elututest asjadest; puudest, jõgedest, lilledest; näeb neis enese väljendust; tunneb neid endaks muutuvat; et nad teda tunnevad, omamoodi ongi tema; tunneb sellist mõistmatut õrnust (ta vaatles toda pikka pidevat valgust) otsekui enda vastu.

Sest kuidas suudaksid sõnad väljendada seda, mida tunneb keha? Väljendada toda tühjust seal? (Ta silmitses elutoa treppi; see paistis erakordselt tühi.) Tunneb ju keha, mitte aju. Lageda trepi vaatega kaasnenud füüsilised aistingud olid muutunud järsku äärmiselt ebameeldivaiks. Tahta seda, mida ei saa — see kangestas kogu ta keha, täitis teda õõnsa tühjuse, pingega. Aina tahta seda, mida ei saa — aina tahta ja tahta — kuidas see pitsitas südant, ikka ja jälle!

Asjadel on vahel selline mood, mõtles ta, veel hetke viivitades ja kõrgeid helklevaid aknaid ning suitsu sinist koonalt vaadates: nad muutuvad ebareaalseiks. Vahel reisilt naastes või haigusest paranedes, enne kui harjumused oma pinnalise võrgu kududa jõudsid, tajusid sa todasama nii jahmatavat ebareaalsust; just nagu muutuks midagi nähtavaks. Elu oli neil hetkedel kõige elavam.