Knut Hamsun
158 lk Eesti Raamat 1995
Romaan jälgib kahe üsnagi vastuolulise isiku armulugu 1894.aasta suvekuudel, seltsiks Põhja-Norra romantiline loodus. Leitnant Glahn leiab Edvarda, kohaliku ärimehe tujuka tütre olevat kaunis väikene olevus. Mõnda aega on õrnad tunded vastastikused, kuid peagi löövad välja neiu veidi kummalised käitumismustrid, ta muutub külmaks ja eemalolevaks. Nii kiirelt kui need kaunid ajad algasid, saavad armastajad tunda ka valu ning hingepiinu, kumbki oma kangekaelsuses lõpuni järele andmata.
Hamsuni kirjutamisstiil on köitev ja piisavalt napp, et saaks luua pildi ja õhustiku karge Norra elust ja olust. Tõsi, peategelase Glahni monoloogid ning mõtisklused tunduvad vahest liigagi lihtsad ning korduvad, samas annavad need täpsema kujutluse temast kui karakterist.
Leitnant on esimestel lehekülgedel võrdlemisi sümpaatne loodusfanaatikust kütt, kes koos koeraga eraldatult oma hütis elab ning inimeste keskel alati "õigesti" ei oska olla. Oma sümpaatsust suudab ta lugeja silmis hoida ka siis, kui ilmnevad Edvarda esimesed tujukushood ning jäik ignoreerimisperiood.
Samas ei saa öelda, et Glahni õlul oleks kanda vaid mätrikeseroll. Mehe enda käitumine on sageli küsitav, tema manipuleerimine ja mesimagus jutt tüdrukute voodisse saamiseks mõjub pigem eemaletõukavalt. Siiski ei arva ma, et Edvarda kahepalgelisus ja kangekaelsus nii kergesti nooruse ning vähese elukogemuse süüks võiks pidada. Naine oli piisavalt teadlik oma käitumise tagamaadest ja näitas tehtud tegudega pigem saamatust mängida meestega manipuleerivat femme fatale't. Võimalik, et teen säärase arvamusega Edvardale veidi liiga, kuid ometi ei jätnud lehekülgedel loodu minu jaoks ka väga teistsugust muljet.
Epiloog, tuleb tunnistada, oli võrdlemisi veniv ning minajutustaja näis oma käitumismustritelt üsna sarnane Glahn'ile. Samas ilmnes just seal, kuidas leitnant ei suutnud Edvardat oma südamest lõplikult kunagi välja saada, oli tal neid asendusaineid nii palju kui süda lustis. Paraku valisid nad mõlemad armastuse asemel vihkamise ning ehk oli ka nii parem, sest pikaajalises paarisuhtes oleks nad üksteisele paras peavalu olnud.
Üldiselt kirjutamisstiili poolest oli ,,Paan" nauditav lugemiselamus. Siiski ei suutnud selle loo tegelased mind isiklikult sümpatiseerida või mingit ekstra poolehoidu soosida. Ometi, oma esimese Hamsuni teosega avasin ukse jällegi ühte põnevasse maailma ning kindlasti tutvun lähiajal ka kirjaniku teiste kirjutistega.
---
Epiloog, tuleb tunnistada, oli võrdlemisi veniv ning minajutustaja näis oma käitumismustritelt üsna sarnane Glahn'ile. Samas ilmnes just seal, kuidas leitnant ei suutnud Edvardat oma südamest lõplikult kunagi välja saada, oli tal neid asendusaineid nii palju kui süda lustis. Paraku valisid nad mõlemad armastuse asemel vihkamise ning ehk oli ka nii parem, sest pikaajalises paarisuhtes oleks nad üksteisele paras peavalu olnud.
Üldiselt kirjutamisstiili poolest oli ,,Paan" nauditav lugemiselamus. Siiski ei suutnud selle loo tegelased mind isiklikult sümpatiseerida või mingit ekstra poolehoidu soosida. Ometi, oma esimese Hamsuni teosega avasin ukse jällegi ühte põnevasse maailma ning kindlasti tutvun lähiajal ka kirjaniku teiste kirjutistega.
---
Pidage meeles, mõned annavad vähe, aga sedagi on neile liiga palju, teised annavad kõik, ja see ei valmista neile mingeid raskusi; kes on siis rohkem andnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar