David Wagner
303 lk Hea Lugu 2014
Veidi teistmoodi raamat elundidoonorlusest, kus peategelaseks on umbes neljakümnendates eluaastates autoimmuunhepatiiti põdev meesterahvas. Lugu on üles ehitatud vaiksetele ja lühikestele mõtisklustele haiglapalatis, optimism vaheldumas pessimismiga. Karme haigushooge leevendavad helged mälestused, mille keskse kujundi loovad tegelase kunagised sõbratarid erinevatest eluetappidest. Iga mõttevälgatuse ja tundmusega käib aga kaasas nimetu siluett, kes oma vaikse kohalolekuga kord piinab, kord lohutab mehe segaseid meeli, samal ajal ladudes peategelase õlgadele kohustustust olla tänulik ning võtta kingitud elust maksimum.
Pean siinkohal tunnistama, et ootasin esimese hooga teoselt mingit teistsugust teemapüstitust, ometi pidin tõdema, et autor oli valinud säärase olukorra edasiandmiseks võrdlemisi hea lihtsa stiili ja ülesehituse. Peatükid olid kohati väga napid ning leheküljed läksid kiiresti, mis nagu eelnevalt kirjutasin, sobisid raamatu üldise tooniga, kuid ei suutnud siiski mind kui lugejat piisavalt köita ja kaasa elama panna. Ent eks ole ju võimalik, et päevi ning nädalaid haigla nelja seina vahel viibides ei saagi teab, mis asjalikke ning konkreetseid mõtteid tekkida, eriti veel säärases moraalselt ja emotsionaalselt keerulises situatsioonis.
Peategelase meeleolumuutusi oli üldse üsna huvitav kõrvalt jälgida- kuidas kellegi mokaotsast öeldu vallandas terve rea mõtisklusi ja uusi emotsioone. Inimesena jäi mees hägune ja veidi liiga segaduses, et saaks luua konkreetset arusaama või panna paika piirjooned. Nagu tegelane isegi tõdes, ei saanud olla kindel, milline persoon ta tegelikult on, kuna mitu aastakümmet kestnud haigus pani paika omad reeglid ja tingimused. Seega kerkis uue elundiga pinnale ka küsimus, milliseks inimeseks võib peategelane muutuda, kui ta pole enam sõltuv oma haigusest. Kas raske ja piinav diagnoos oli loonud temast selle, kes ta oli või pigem pärssinud mehe tõelist loomust? Igaljuhul põnev teema, mille ümber saaks ehk veel ja veel arutleda ning mõtiskleda, otsese kindla vastuseni arvatavasti jõudmata.
Tulles tagasi aga raamatu üldise teema ja ülesehituse juurde, pean siinkohal siiski lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääma, kuna säärast kogemust pole ei enda ega lähedastega õnneks taluma pidanud *sülitab üle õla*. Iseenesest andis teos aga huvitava sissevaate organidoonorluse filosoofilisse ja emotsionaalsesse maailma, tutvustas (minu jaoks) võrdlemisi tundmatut haigust ning andis võimaluse kaasa mõtiskleda. Stiililine personaalne ebasobivus jääb siinpuhul pigem teiseseks norimispunktiks, kui kirjatükki määratlevaks pidepunktiks. Siiski tuleb enne lugema asumist teada, et tegu on aeglaselt ühel kohal veereva looga, mis päris igaühele ei pruugi sobida. Endapoolsed soovitused annan igaljuhul edasi :)
---
Omaenese edevusele teeb haiget arusaamine, et sa ei pruugi olla piisavalt oluline selleks, et eksisteerida veel ka pärast surma.
Elundid on iseseisvad ja samas sõltuvad. Nad ei saa eksisteerida üksi ja iseendas, ning ometi on neil oma elu, seda aga elavad nad eranditult ühe organismi sees.
Sellegipoolest mõistan mingil ajal, et iga haigus, ükskõik milline, kingib oma patsiendile ühe loo. Loo, mida too mees või naine siis meelsasti jutustab, ikka ja jälle, ilustades, venitades, kõrvale kaldudes ja dramaatilisi pöördeid tehes. Kuulda iseennast jutustamas, tähendab veel elada. Rääkida tähendab, et ma pole veel surnud.
Kas enam-mitte-tahtmine pole hoopiski inimlikum, kui aina-edasi-tahtmine? Missugune loom saaks otsustada, et loobub?
Iga päev on uus, alati on olevik, iga toitu süüakse vaid kord, ükski mahamagatud võimalus ei tule tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar