Õnnelikud päevad – Laurent Graff

Õnnelikud päevad
Laurent Graff
77lk Pegasus 2007

Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateiskümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus? See mees on Antoine; kummaline noormees, kes liiga vara tahab lahkuda teispoolsusesse. Ta läheb elama vanadekodusse "Õnnelikud päevad" ja saab seal üsna kiiresti heaks sõbraks paljude pensionäridega. Ta elab rahulikku, sündmustevaeset elu kuni päevani, mil vanadekodusse saabub surev vanem daam, kellega Antoine'il tekib kummaline suhe. See on naljakas raamat tõsisel teemal – vanadusest ja suremisest.

Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis poole raamatu pealt ei saanud ma enam ise ka aru, miks ma seda loen. Ei saa küll salata, et kirjatüki idee ise kui selline oli võrdlemisi hea; samas leian, et autor oleks saanud oma mõtteid vähe teistsuguses vormis esitada. Praegusel hetkel jäi aga ridade vahelt kumama peategelase kitsarinnaline ning ninatargalik suhtumine, mis paratamatult varjutas ülejäänud loo käiku.

Samal ajal käis aga kogu kompotil pidevalt kaasas ka pisike (okei, võrdlemisi keskmine) igavusnoot, mis pani liigagi tihti nii leheküljenumbrit piiluma kui kellaseierit silmitsema. Kuna aga tegu oli minu 7-raamatut-7-päevaga väljakutse viimane kirjatükiga, siis puhtalt kohusetunne ei lasknud mul leida vabandusi mitte lugemiseks.

Samuti polnud ma päris kindel, kas autor esitab enda kui isiku vaateid antud subjektidele või on tegu siiski puhta väljendusega konkreetse karakteri mõtetest-tunnetest. Olgu mis on, püüd portreerida elu  ning vananemist kui mõttetu, manduva, kannatusrohke ajana mõjus lõppkokkuvõttes siiski võrdlemisi ebaoriginaalsena.

Oh ei, muidugi ei saa maailma sünnist surmani näha läbi roosade prillide ning annus tõsistel teemadel mõtislemist ja läbi elamist vaid rikastab meie siinoldud aega. Kui aga lisada negatiivsuse spekter kõigele, mis ühiskonnal sotsiaalses plaanis pakkuda on, muudab see olemise tarbetult raskeks.

Lõppude lõpuks jõuame ikka ja alati ringiga tagasi samasse punkti – et keegi meist ei tea, miks me siin planeet Maal nüüd täpsemalt tegutseme ning mis meie tegelik eksisteerimise põhjus on. Kõik mida mõtleme, arutleme ja tunneme on vaid meie endi vili ning reaktsioon toimunule-nähtunule. Vot.

– – –

Ei, midagi paremat ei ole. Siin olen ma oma õiges kohas, nende seas, kes ei oota enam midagi ning kes on leppinud selle karikatuurse eluga. Elamine on muutunud liiga julmalt inimlikuks. 

Mind on tihti idioodiks peetud. Mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma ei suutnud kannatada, kui mind hakati millekski veenma või kui mul paluti end paremini selgitada. Siin vähemalt jäetakse mind rahule. 

Mulle meeldib vanainimeste juures nende oskus keskenduda kõige tähtsamale ja nende sügav eluline ausus. Nagu muudaks surma lähedus valetamise kui sellise täiesti mõttetuks ning nõuaks ainult siirust, ilma igasuguse varjamine ja mängudeta. 

Inimeste lunastus seisnebki ehk selles väljajuurimatus soovis, selles visas usus armastusse. Ka kõige suuremas meeleheites, ka kõige enam kannatanud inimesed ei kaota soovi armastada. 

Ma eksisin. Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidigi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimse hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad suura, elu sünnis mask ees. 

Mida võiksimegi öelda surma palge ees, mis reedab vaid meie nõrkust? Ainult vaikuses on midagi austusväärset ja julget. Sõnad on tühised ja naeruväärsed, toovad esile vaid meie väiksuse. 

Kas inimese osaks on olla vaid tühine elementaarosake – kellele on paraku mõistus kingitud, ning kes on määratud elama mõttetult?

Surrakse alati koledalt, absurdselt. Alati jätab inimene endast järele "elu müsteeriumi", millele ei leita rahuldavat ega julgustavat vastust, mis võiks õigustada seda, et sa oled elanud, välja arvatud fakt, et me aitasime kaasa soo jätkumisele ja niinimetatud müsteeriumi kestmajäämisele. 

Victoria – Knut Hamsun

Victoria
Knut Hamsun
104 lk Varrak 2016

,,Victoria" peategelane Johannes on armunud rikka mõisnikku tütresse, ent Victoria on Johannesele kättesaamatu. Olgugi, et noormehest saab edukas kirjanik, sunnitakse ta armastatu hoopis tulusamasse abiellu nagu soovib neiu perekond. ,,Victoria" raamatut peetakse Hamsuni kõige helgemaks kirjatükiks ning autor pani selle kangelanna järgi nime ka oma tütrele.

Paratamatult tekkis antud raamatu puhul paralleel Hamsuni teise sarnase kirjatükiga nagu ,,Paan". Ka seal kohtas lugeja armastajapaari, kes ühiskondlikele normidele ning klassivahele lõpuks alla vanduma peab. Erinevalt ,,Paan" tegelastest olid aga käesoleva teose peakujud hoopis sümpaatsemad, ehkki ka neist õhkus kohati midagi närvi ajavat (mulle hakkab tunduma, et asi võib siinkohal olla hoopis minus, mitte tegelastes). 

Iseenesest pole raamatu temaatikal kui sellisel põhjust millegi erakordsega silma paista – rikas aadlipreili, vaene talupoeg ning keelatud armastuslugu.  Ometi on tunda osava kirjaniku kaasahaaravat sulejoont, mis köitvate piltidena lugejale lugu jutustavad; see teeb ka raamatu sisulise poole huvitavaks, kirjeldades ajastutruult tegelasi ning neid ümbritsevaid keskkondasid. See selleks.

Kerge on kasvatada poolehoidu ühe karakteri suhtes, kes omab keskset minajutustaja rolli valdavalt läbi raamatu. Tahes tahtmata kujundame tema arvamuste ning kirjelduste läbi ka enda mõtteid/ideid/lookäike teiste tegelaste kohta.

On kerge hukka mõista Victoriat, kellel jäi puudu südikust vastu astuda oma korraldatud ning plaanipärasele elule. On lihtne hukka mõista inimest, kes oli vaid väikene lüli ses ühiskondlike reeglite virvarris. Mõisapreilid talupojaseisuses meestega (enamjaolt) ei naitunud ning ehkki säärane reaalsus on kurb, võtab see mõneti ka vastutuse Victoria tegelaskujult. 

Ma ei usu, et Hamsuni eesmärk oli luua romantilist ja õnnelikku armastuslugu. Pigem oli tema soov näidata vähe teistsuguse nurga alt lugu, mida paljud kirjanikud enne ja pärast teda teinud on. Lugu, mis osutab ühiskondlikele valupunktidele, klasside ebavõrdsusele ning kannatavatele inimestele, kes nende sotsiaalsete normide hammasrataste vahele kinni jäävad.

– – –

Armastus on Jumala esimene sõna, esimene mõte, mis libises läbi ta aju. Kui ta ütles: ,,Saagu valgus!" – sai armastus. Ja kõik, mis ta oli loonud, oli väga hea ja ta ei tahtnud sellest midagu enam ümber teha. Ja armastus sai maailma ürgallikaks ja maailma valitsejannaks; aga kõik ta teed on täis lilli ja verd, lilli ja verd. 

Aga kui ma teile pisutki armas olen, kui te mind talute, mind sallite, siis öelge...Tehke mulle seda rõõmu... On olemas palm, mis õitseb ainult kord oma elus, ja ta saab ometi seitsekümmend aastat vanaks, see on vari-saabalpalm. Aga ta õitseb ainult kord.

Mõtlesin: need mõlemad seal all ei tea, et ma siin laman ja oma tundi ootan; kui nad seda olekski teadnud, oleksid nad ikkagi teineteist teretanud ja juttu ajanud, just nagu praegu. 

Novecento – Alessandro Baricco

Novecento
Alessandro Baricco
80 lk Pegasus 2008

Virginia oli reisilaev. 20.sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginial mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja...et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Baricco sulg hõljub sulgkergelt üle raamatulehtede, poetades siia-sinna paar sõna-lauset-lõigujuppi. Õigupoolest võiks öelda, et tema kirjatükke tuleks lugeda juba ainuüksi kunstilise väärtuse pärast – nii oskuslikult käib ta sõnadega ümber, keerutades-paigutades-hajutades neid üksteise suhtes muudkui edasi ja tagasi, siia ja sinna.

Ja siis jällegi, kui nüüd sisu juurde minna, pole ometi tegu oodiga muusikale. Muidugi on klaveril ja helikunstil oma arvestatav koht raamatus; siiski kõigub käesolev lugu pigem inimpsühholoogia ning elutõe piirimail.

Ehkki kõnealusel pianistil on võimalus astuda maha oma kodulaevalt, pole ta seda siiani siiski teinud. Põhjust ennast lugejale päris täpselt kunagi ei avaldatagi (või vähemalt mina ei osanud seda täieõiguslikult ridade vahelt leida). Kohati tundub, et põhjus võib olla ses – maailm ise tuleb Novecento juurde, tungleb ning õitseb ning hingab tema ümber, kui mees sõrmed taas avaakordideks klaviatuurile seab ning mängima asub. Erinevad inimesed kandmas erinevaid universiume, mõtteid ning mälestusi; jagades, hoides ning kinkides neid lahkelt end ümbritseivale.

Siiski leiab peategelane ka ise rea-paar oma mõtete selgitamiseks:
,,Mõtle nüüd klaverile. Klahvidel on algus. Klahvidel on ots. Sa tead, et neid on 88 ja selles ei saa sind keegi eksitad. Neid ei ole lõputult, neid mitte. Sina, sina oled lõputu ja lõputu on muusika, mis neis klahvides peidus ja mida sina võid mängida. Neid on 88. Sina oled lõputu. See mulle meeldib. Seda saab elada." 

...ja maailm seevastu on lõputu, korduv, segane ning ilma konkreetsete mängureeglitega. Maailmas on raskem ennast luua, end mõista, kui valemid olude adumiseks pidevalt muutuvad, integreeruvad, täienevad, kustuvad. Ehk oli see põhjus, miks oli pianist valinud endale elu nagu see sündis – vahetu, otsese, eemal ilmakära tülinast; ainult muusika ning lood, mida igaõhtune vahelduv inimmass endis kandis.

Ühes laevas oli mõneks ajaks terve maailm.

– – –

Mängisime sellepärast, et ookean on suur ja ajab hirmu nahka, mängisime sellepärast, et inimesed ei tunneks, kuidas aeg möödub, ja et nad unustaks ära, kus nad on ja kes nad on. Mängisime, et nad tantsiks, sest tantsides ei saa surra ning tunned end jumala hästi. Ja mängisime ragtime'i, sest see on muusika, mille saatel tantsib Jumal, kui keegi ei näe. 

Sa ei ole päris põhja käinud, kui sul on varuks hea lugu ja keegi, kellele seda rääkida. 

Sa oleksid võinud mõelda, et ta on hull. Aga see polnud nii lihtne. Kui keegi räägib sulle ülima tõosusega, mis lõhn on suvisel ajal, kohe, kui sadu on lakanud, Bertham Streetil, siis ei saa teda hulluks pidada ainult sel rumalal põhjusel, et tema pole Bertham Streetil mitte kunagi käinud. Tema oli seda sisse hinganud tõega, kellegi silmadest, kellegi sõnadest. Omal viisil: aga tõega. 

Me ei ole hullud, kui leiame võimaluse end päästa. 

Arve – Jonas Karlsson

Arve
Jonas Karlsson
123 lk Hea Lugu 2015

Osaline tööaeg videolaenutuses, paar üksikut sõpra ja igapäevane rutiin, mis enamasti tähendab pitsat ja telekat ühetoalises korteris Stockholmis. Selline on meie peategelase elu – kuni talle saabub veider arve astronoomilisele summale – 5,7 miljonit Rootsi krooni. See on hind, mida ta peab maksma terve oma elu eest, kaasaarvatud kogu õnn, mida ta eales on tundnud. Aga kuidas saab mehele, kes rahuldub nii vähesega, kellel pole suuri unistusi ega ambitsiooni, esitada nii suure arve? Äkki on see kõik ikkagi üks suur pettus? Humoorikas, sürrealistlik ja väga omanäoline ,,Arve" on absurdikirjanduse pärl, see tõstatab küsimused, mis on õnn ja kuidas seda mõõdetakse.

Pealispinnast lähtudes võiks väita, et tegemist on kerge jutukesega, milles peituvat moraaliloengut pole just raske leida. Mida aga lehekülg edasi, seda eripalgelisemaks muutub kirjatüki algne sisu. Püüdkem siis jälile jõuda nendele tosinale ja enamale mõttele, mida autor võis/ei võinud mõelda. 

Muidugi pole tegemist Bulgakovi ,,Meister ja Margarita" teosega – päris nii palju erinevaid kujundeid, metafoore, mõtteniite ning õpetussõnu käesoleva ,,Arve" 123 lehekülje sisse ikkagi ei mahu. Siiski on autor leidnud huvitava mõtteniidi, millest kinni haarata – "karistus" neile, kes liialt õnne on tundnud. Vastupidiselt üldlevinud "carpe diem" ning eneseabiõpikute ajastule, mis innustavad inimesi positiivsema ja õnnelikuma elu poole pürgima, tuletab autor justkui meelde seda, et kõige eest peab siin elus maksma. Ka õnne eest.

Olgugi, et peategelase elu on kõikide õnnemõõdikute järgi igavene lilleaas kuldsete liblikate keskel, pole tema elu sugugi nii põnev kui arvata võiks. Aeglaselt, rahulikult, rahumeelselt on elu temast läbi voolanud ning suutnud põrgatada eemale nii negatiivsed emotsioonid, ohtlikud olukorrad kui  mõõnaperioodi raskused. Kõikide parameetrite järgi on tegemist kõige õnnelikuma inimesega; ja ometi pole ta seda ise kunagi eriliselt tähele pannud.

Selleks, et oma õnne märgata on vaja ka madalhetki; muidu saab õnnetundest miski tuim aimdus, mis kunagi oma haripunktini ei küündi. Muidugi oli antud loos oma viis, kuidas ja mille järgi õnne mõõdeti, kui aga pideva rahuolu ja õnne vahele võrdusmärk tõmmata, siis võib juba aimata, miks peategelane säärase hiiglasliku arve omanikuks sai. Pidev rahulolu eluga ei pannud teda ka püüdlema kuhugi mujale kui hetkeolukord nõudnud oleks ning see jättis ta ka ühtlasele positsioonile elus, laskmata unistada millestki enamast, millestki kõrgemast.

Õnnelik ja samas õnnetu inimene üheskoos – säärane oli see raamatu peakarakter.

– – –

Lihtsalt istuda ja vajuda üha sügavamale igatsusse ja kurvastusse. See oli täiesti eriline rahuldus. Umbes nagu vana haava näppimine, mingi kärn, mida sa lihtsalt ei saa rahule jätta. 

Sama vähe, kui me tahame kogu aeg magusat süüa...niisama vähe tahame katsumusi vältida. Õigupoolest peab mingi takistus olema, et saaksime vähesest naudingut tunda. 

Vanaemad – Doris Lessing

Vanaemad
Doris Lessing
55lk Loomingu Raamatukogu 2012

Nobeli kirjandusauhinna laureaadi ja ühe loetuma tänapäeva briti kirjaniku lühiromaan jutustab suhetest sõprade, emade ja poegade, meeste ja naiste vahel. Mis saab siis, kui tunded ja tahtmised ei ole kooskõlas valitsevate moraalinormidega? Kas on võimalik elada omaenda kujutluste ideaalmaailmas?

Antud raamat pakkus nii mõningast mõtteainet kui esmakordset kogemust, millega lugeja rollis figureerides polegi ma varem kokku puutunud. Nimelt ei suuda ma meenutada korda enne seda, kui kõik raamatu peategelased mulle närvidele käiksid. Eranditult.

Loo sisu ise on sesmõttes intrigeeriv ja  huvitav. Eluaegsed sõbrannad jagamas üksteisega oma poegi – oleks patt olnud seda lugemata jätta. Ometi ei saanudki ma lõppkokkuvõttes aru, kas raamat täitis mu esialgseid ootusid või hoopis allutas need. Õigupoolest ma vist ei teadnudki, mis mu ootused üldse on, kui raamat näppude vahel kodu poole kõndisin.

Ärgem saagem valesti aru – usun sugude vahelisse võrdsusesse. Kui 60-aastasel mehel on lubatud naituda 23-aastasega näitsikuga, siis palun – 60-aastane naine võtku ja lõbutsegu mõne noore peiuga (muidugi mõlema nõusolekul).

Saan aru, et päris seda raamat öelda ei tahtnud. Pigem oli jutustus omapärastest armulugudest, mille "keelasid ära" vanad-head moraalinormide koodeksid. Samas tundus, nagu enamus sellest armust oleks olnud pigem baseeruv kirel. Tegelaste pideva välimuse hindamine, nende füüsiste ülistus täitis mind muljega, et ilma selleta poleks sääraseid suhteid saanud üldse tekkidagi. Samas...samas.

Tegelased olid arrogantsed ja mõtlematud, aga loogiliselt võttes – verepilastust ju ei toimunud. Bioloogilises mõttes. Seega jäigi kaalukausile vaid moraalne õigus teha või mitteteha. Oleks nad oma (iseäraliku) olukorraga leppinud, tagakiusajad selja taha jätnud ning elanud täpselt nii nagu soovisid, oleksid mitmed teised elud rikkumata jäänud. Just saying...

(Muidugi – ajad olid teised. Samas antud juhul räägime me raamatutegelastest. Usun, et kirjaridade vahel niivõrd ranged ajastukoodid ei kehti (alati)).

Pean tunnistama, et ei suutnud tabada päris õiget nurka antud lool. Jäi mulje nagu oleksin kõndinud vaid pealispinnal sellest, mida autor kirja oli pannud. Samas jällegi on võimalus, et mõtlen (taas) asju üle.

---

Kõik see kestis ning kõik, mis polnud päris nii, nagu oleks pidanud olema, hoiti varju. ,,Kui asi pole katki, ära hakka seda parandama," oleks Roz öelnud. 

Võib-olla aga on hullumeelsus üks suuri nähtamatuid rattaid, mis meie maailma käigus hoiab. 

Mul on kõik olemas, otsustas ta. Aga siis ütles hääl tema sisimast – mul pole midagi. Tal oli puudus kõigest. ,,Mul pole midagi," ütles ta endale, kui tühjusetunde lained temast üle uhtusid. Tema elu sügavas keskmes – seal polnud midagi, ainult tühjus. 

                                

Tema majesteet lugeja – Alan Bennett

Tema majesteet lugeja
Alan Bennett
95 lk Varrak 2010

Ühel päeval, kui kuninganna Elizabeth II oma aias koertega ringi jalutab, jooksevad viimased oma tavalise raja asemel ühte Buckinghami palee hoovisoppi ning hakkavad seal raamatukogubussi peale raevukalt haukuma. Et kuninganna jaoks on viisakus endastmõistetav käitumisviis, peab ta vajalikuks koerte käitumise heastamiseks bussist ühe raamatu laenutada. Sellest saab alguse tema üha kasvav huvi raamatute vastu, mis muutub nii valdavaks, et tema lähikondlased satuvad ärevusse ja otsustavad midagi ette võtta. Lõpuks viib lugemiskirg aga Briti monarhi hoopis ootamatute otsuste ja järeldusteni...

Olgugi, et kerge ja ajaviiteline lugemine, jäi mõni mõte tagakuklasse siiski helisema.
Esmajoones  tuleks ära märkida ehk too nakkav innukus, millega kuninganna raamat raamatu järel neelas. Ta ei hoolinud õigest ja valest kirjandusest, kriitikute sõnadest; teda ei kammitsenud soov näida tark ja lugeda "õigeid" kirjaköiteid. Usun, et nii mõnigi meist kipub seda vahetevahel unustama – lugemist meelelahustuslikul eesmärgil. 

Teisalt ilmnes kuninganna käitumises ning mõtlemises teatav muutus, mida raamatulugemine tugevasti tingis. Tema suhtumine muutus empaatilisemaks, ta hakkas rohkem mõistma erinevate maailmade vaatenurkasid, mis varasemalt märkamata oli jäänud. 

Ma ei tea, kas päriselus on Tema Majesteet raamatukoi või mitte; ometi mõjus toredasti autor Bennetti idee tuua peategelasena kirjatükki säärane suursugune isik. Pealegi veel raamatusse, mis ei kanna just kõige tõsisemat, faktilisemat, ajaloolisemat sisu. Usun, et seegi oli üks põhjus, miks köide mulle raamatukogus esiti silma jäi. 

Pean aga tunnistama – kuninganna innukas raamatulugemine mõjus ka mulle motiveerivalt! Ehk küll mitte soovis märkimisväärselt rohkem lugema hakata (arvestades seda, et lugesin tol ajal raamat päevas), vaid pigem just selle teisest vaatenurgast lähtudes – võtta raamat sõrmede vahel soovis meelt lahutada, mitte pidevalt tarkust-uhkust taga ajada. Kogu aeg ju ka ei jõua tähtis olla.

Lõpusõnumiks kõigile:

,,Lugemine lugemine pärast!"

– – –

Lühiülevaade on napp – ainult asjassepuutuv ja faktid. Lugemine on korrastamata, laialivalguv ja igavesti kutsuv. Lühiülevaade lõpetab teema, lugemine avab selle. 

Ma pean kogu aeg jätma inimese mulje, kuid pean harva seda olema. Ma lasen teistel seda enda eest teha. 

Võib-olla küll. Kuid ma olen elanud kogu oma elu nii, et kellelgi poleks põhjust kulmu kergitada. Mõnikord on mul tunne, et see pole asi, millega kiidelda. 

Sa ei pane oma elu oma raamatutesse. Sa leiad selle sealt. 

Raamatud üksnes kinnitavad seda, mida te olete, võib-olla enese teadmata, juba ise teha otsustanud. Inimene võtab raamatu kätte selleks, et leida oma veendumustele kinnitus. Raamat nii-öelda lõpetab loo. 

Minevike müüja – José Eduardo Agualusa

Minevike müüja
José Eduardo Agualusa
128 lk Varrak 2011

Felix Ventura peab veidrat ametit – ta müüb võltsitud minevikke. Tema kliente – edukaid ettevõtjaid, poliitikuid, kindraleid, ühesõnaga Angola tärkavat kodanlust – ootab ees kindel tulevik. Kuid neil ei ole ilusat minevikku. Felix mõtleb neile välja rikkaliku sugupuu, hangib värvikate esivanemate portreed ja õnnelikud mälestused. Tema jaoks läheb elu hästi. Ühel õhtul ilmub Felixi majja aga kummaline võõras, kes tahab endale angolalase identiteeti. Ja ühtäkki hakkab minevik peadpööritaval kiirusel olevikku mõjutama ning võimatu osutub võimalikuks. ,,Minevike müüja" on lõikav, kuidas samas lustakas ja südamlik satiir tänapäeva Angola ühiskonnast ning lisaks mõtisklus mälust ja selle vääratustest.

Kogu lugu jutustatud läbi ühe geko silmade-kõrvade, kes seda oleks varem kuulnud!
Pealegi veel sellise geko, kes üsna hästi mäletab, mis tunne on olla inimnahas. Nüüd, elades tagasihoidlikku ja rahulikku elu oma albiinost peremehe Felixi juures, rullub tema ja meie silmade all lahti omapärane lugu.

Õigupoolest on juba see märkimisväärne, millega Felix elatist teenib; veelgi enam – tema kliendidki paistavad härra Ventura poolt kokku klopsitud minevikke tulihingeliselt uskumast. Ja ometi...on tegu looga, mille süžee pole sugugi midagi niivõrd eriskummalist või tavatut.

Tegelased, kes on hargnevatesse lookäikudesse haaratud, passiksid hästi ka mõne muu raamatu kaantevahele. Ometi teevad aga mõtted, süžee vähe teistsugune kallutus kirjatükist midagi erilisemat, kui lihtsa põnevusloo.

Esiteks, muidugi, seesamune geko, kes ikka härdalt meenutab mehepõlves tehtud tegusid; nii kummaline kui see aga poleks, leidsin tema mälestustest teatavat lohutust. Hinge taassünnist, võimalikust...mäletamisest tulevastes eludes? Või oli see siiski tingitud vaid autori ladusast sulest ja konkreetse lugeja elavast fantaasiast?
Eks tuleb nood küsimused kunagi arutluse alla võtta.

Ausaltöeldes olin võrdlemisi üllatunud, kui muidu pigem filosoofilisest raamatust sai korraga...miskit muud. Kogu lool oli äkitsi konkreetne mõte, siht, suund, eesmärk, ja ehkki ma ei tea, kas ma just tol hetkel midagi säärast oleksin otsinud, mõjus piiritletus kirjatükis hästi. Tekitas...koduse tunde (???) (arvatavasti vale sõna antud emotsioonide kirjeldamiseks, ent midagi soojemapoolset see aimdus siiski oli).

Seda arvustust kirjutades, on möödunud juba 1,5 kuud (mitte just eeskujulik käitumine), seega ei saa ma enam paraku kõike mäletada-analüüsida osata.

Mis jäi aga kindlasti, oli mälestus võrdlemisi köitvast, kompaktsest, erisugusest loost. Hea ühe päeva lugemine. Saadan soojad soovitused teele!

– – –

Arvate, et elu palub meilt kaastunnet? Ma ei usu. Elu nõuab meilt, et me teda pühitseks. Naaskem meie parguse juurde. Kui teie oleksite see pargus, kas te tahaksite siis, et ma sööksin teid isutult või rõõmuga?

Vanaks saades ei jää meile mitte midagi peale veendumuse, et õige pea saame veelgi vanemaks. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kildudeks kukkumist terve. 

Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll. 

Me oleme õnnelikud, tõeliselt õnnelikud ainult siis, kui see on igaveseks, aga ainult lapsed oskavad elada selles ajas, milles kõik kestab igavesti. 

Muide, ma ei tunne ühtegi halba kana – kas sina tunned? Kanad, nagu lendsipelgad ja liblikadki, on kurjale immuunsed. 

Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad. 

Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.