Minevike müüja – José Eduardo Agualusa

Minevike müüja
José Eduardo Agualusa
128 lk Varrak 2011

Felix Ventura peab veidrat ametit – ta müüb võltsitud minevikke. Tema kliente – edukaid ettevõtjaid, poliitikuid, kindraleid, ühesõnaga Angola tärkavat kodanlust – ootab ees kindel tulevik. Kuid neil ei ole ilusat minevikku. Felix mõtleb neile välja rikkaliku sugupuu, hangib värvikate esivanemate portreed ja õnnelikud mälestused. Tema jaoks läheb elu hästi. Ühel õhtul ilmub Felixi majja aga kummaline võõras, kes tahab endale angolalase identiteeti. Ja ühtäkki hakkab minevik peadpööritaval kiirusel olevikku mõjutama ning võimatu osutub võimalikuks. ,,Minevike müüja" on lõikav, kuidas samas lustakas ja südamlik satiir tänapäeva Angola ühiskonnast ning lisaks mõtisklus mälust ja selle vääratustest.

Kogu lugu jutustatud läbi ühe geko silmade-kõrvade, kes seda oleks varem kuulnud!
Pealegi veel sellise geko, kes üsna hästi mäletab, mis tunne on olla inimnahas. Nüüd, elades tagasihoidlikku ja rahulikku elu oma albiinost peremehe Felixi juures, rullub tema ja meie silmade all lahti omapärane lugu.

Õigupoolest on juba see märkimisväärne, millega Felix elatist teenib; veelgi enam – tema kliendidki paistavad härra Ventura poolt kokku klopsitud minevikke tulihingeliselt uskumast. Ja ometi...on tegu looga, mille süžee pole sugugi midagi niivõrd eriskummalist või tavatut.

Tegelased, kes on hargnevatesse lookäikudesse haaratud, passiksid hästi ka mõne muu raamatu kaantevahele. Ometi teevad aga mõtted, süžee vähe teistsugune kallutus kirjatükist midagi erilisemat, kui lihtsa põnevusloo.

Esiteks, muidugi, seesamune geko, kes ikka härdalt meenutab mehepõlves tehtud tegusid; nii kummaline kui see aga poleks, leidsin tema mälestustest teatavat lohutust. Hinge taassünnist, võimalikust...mäletamisest tulevastes eludes? Või oli see siiski tingitud vaid autori ladusast sulest ja konkreetse lugeja elavast fantaasiast?
Eks tuleb nood küsimused kunagi arutluse alla võtta.

Ausaltöeldes olin võrdlemisi üllatunud, kui muidu pigem filosoofilisest raamatust sai korraga...miskit muud. Kogu lool oli äkitsi konkreetne mõte, siht, suund, eesmärk, ja ehkki ma ei tea, kas ma just tol hetkel midagi säärast oleksin otsinud, mõjus piiritletus kirjatükis hästi. Tekitas...koduse tunde (???) (arvatavasti vale sõna antud emotsioonide kirjeldamiseks, ent midagi soojemapoolset see aimdus siiski oli).

Seda arvustust kirjutades, on möödunud juba 1,5 kuud (mitte just eeskujulik käitumine), seega ei saa ma enam paraku kõike mäletada-analüüsida osata.

Mis jäi aga kindlasti, oli mälestus võrdlemisi köitvast, kompaktsest, erisugusest loost. Hea ühe päeva lugemine. Saadan soojad soovitused teele!

– – –

Arvate, et elu palub meilt kaastunnet? Ma ei usu. Elu nõuab meilt, et me teda pühitseks. Naaskem meie parguse juurde. Kui teie oleksite see pargus, kas te tahaksite siis, et ma sööksin teid isutult või rõõmuga?

Vanaks saades ei jää meile mitte midagi peale veendumuse, et õige pea saame veelgi vanemaks. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kildudeks kukkumist terve. 

Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll. 

Me oleme õnnelikud, tõeliselt õnnelikud ainult siis, kui see on igaveseks, aga ainult lapsed oskavad elada selles ajas, milles kõik kestab igavesti. 

Muide, ma ei tunne ühtegi halba kana – kas sina tunned? Kanad, nagu lendsipelgad ja liblikadki, on kurjale immuunsed. 

Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad. 

Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.