Laurent Graff
77lk Pegasus 2007
Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateiskümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus? See mees on Antoine; kummaline noormees, kes liiga vara tahab lahkuda teispoolsusesse. Ta läheb elama vanadekodusse "Õnnelikud päevad" ja saab seal üsna kiiresti heaks sõbraks paljude pensionäridega. Ta elab rahulikku, sündmustevaeset elu kuni päevani, mil vanadekodusse saabub surev vanem daam, kellega Antoine'il tekib kummaline suhe. See on naljakas raamat tõsisel teemal – vanadusest ja suremisest.
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis poole raamatu pealt ei saanud ma enam ise ka aru, miks ma seda loen. Ei saa küll salata, et kirjatüki idee ise kui selline oli võrdlemisi hea; samas leian, et autor oleks saanud oma mõtteid vähe teistsuguses vormis esitada. Praegusel hetkel jäi aga ridade vahelt kumama peategelase kitsarinnaline ning ninatargalik suhtumine, mis paratamatult varjutas ülejäänud loo käiku.
Samal ajal käis aga kogu kompotil pidevalt kaasas ka pisike (okei, võrdlemisi keskmine) igavusnoot, mis pani liigagi tihti nii leheküljenumbrit piiluma kui kellaseierit silmitsema. Kuna aga tegu oli minu 7-raamatut-7-päevaga väljakutse viimane kirjatükiga, siis puhtalt kohusetunne ei lasknud mul leida vabandusi mitte lugemiseks.
Samuti polnud ma päris kindel, kas autor esitab enda kui isiku vaateid antud subjektidele või on tegu siiski puhta väljendusega konkreetse karakteri mõtetest-tunnetest. Olgu mis on, püüd portreerida elu ning vananemist kui mõttetu, manduva, kannatusrohke ajana mõjus lõppkokkuvõttes siiski võrdlemisi ebaoriginaalsena.
Oh ei, muidugi ei saa maailma sünnist surmani näha läbi roosade prillide ning annus tõsistel teemadel mõtislemist ja läbi elamist vaid rikastab meie siinoldud aega. Kui aga lisada negatiivsuse spekter kõigele, mis ühiskonnal sotsiaalses plaanis pakkuda on, muudab see olemise tarbetult raskeks.
Lõppude lõpuks jõuame ikka ja alati ringiga tagasi samasse punkti – et keegi meist ei tea, miks me siin planeet Maal nüüd täpsemalt tegutseme ning mis meie tegelik eksisteerimise põhjus on. Kõik mida mõtleme, arutleme ja tunneme on vaid meie endi vili ning reaktsioon toimunule-nähtunule. Vot.
Samal ajal käis aga kogu kompotil pidevalt kaasas ka pisike (okei, võrdlemisi keskmine) igavusnoot, mis pani liigagi tihti nii leheküljenumbrit piiluma kui kellaseierit silmitsema. Kuna aga tegu oli minu 7-raamatut-7-päevaga väljakutse viimane kirjatükiga, siis puhtalt kohusetunne ei lasknud mul leida vabandusi mitte lugemiseks.
Samuti polnud ma päris kindel, kas autor esitab enda kui isiku vaateid antud subjektidele või on tegu siiski puhta väljendusega konkreetse karakteri mõtetest-tunnetest. Olgu mis on, püüd portreerida elu ning vananemist kui mõttetu, manduva, kannatusrohke ajana mõjus lõppkokkuvõttes siiski võrdlemisi ebaoriginaalsena.
Oh ei, muidugi ei saa maailma sünnist surmani näha läbi roosade prillide ning annus tõsistel teemadel mõtislemist ja läbi elamist vaid rikastab meie siinoldud aega. Kui aga lisada negatiivsuse spekter kõigele, mis ühiskonnal sotsiaalses plaanis pakkuda on, muudab see olemise tarbetult raskeks.
Lõppude lõpuks jõuame ikka ja alati ringiga tagasi samasse punkti – et keegi meist ei tea, miks me siin planeet Maal nüüd täpsemalt tegutseme ning mis meie tegelik eksisteerimise põhjus on. Kõik mida mõtleme, arutleme ja tunneme on vaid meie endi vili ning reaktsioon toimunule-nähtunule. Vot.
– – –
Ei, midagi paremat ei ole. Siin olen ma oma õiges kohas, nende seas, kes ei oota enam midagi ning kes on leppinud selle karikatuurse eluga. Elamine on muutunud liiga julmalt inimlikuks.
Mind on tihti idioodiks peetud. Mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma ei suutnud kannatada, kui mind hakati millekski veenma või kui mul paluti end paremini selgitada. Siin vähemalt jäetakse mind rahule.
Mulle meeldib vanainimeste juures nende oskus keskenduda kõige tähtsamale ja nende sügav eluline ausus. Nagu muudaks surma lähedus valetamise kui sellise täiesti mõttetuks ning nõuaks ainult siirust, ilma igasuguse varjamine ja mängudeta.
Inimeste lunastus seisnebki ehk selles väljajuurimatus soovis, selles visas usus armastusse. Ka kõige suuremas meeleheites, ka kõige enam kannatanud inimesed ei kaota soovi armastada.
Ma eksisin. Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidigi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimse hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad suura, elu sünnis mask ees.
Mida võiksimegi öelda surma palge ees, mis reedab vaid meie nõrkust? Ainult vaikuses on midagi austusväärset ja julget. Sõnad on tühised ja naeruväärsed, toovad esile vaid meie väiksuse.
Kas inimese osaks on olla vaid tühine elementaarosake – kellele on paraku mõistus kingitud, ning kes on määratud elama mõttetult?
Surrakse alati koledalt, absurdselt. Alati jätab inimene endast järele "elu müsteeriumi", millele ei leita rahuldavat ega julgustavat vastust, mis võiks õigustada seda, et sa oled elanud, välja arvatud fakt, et me aitasime kaasa soo jätkumisele ja niinimetatud müsteeriumi kestmajäämisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar