Alan Bennett
95 lk Varrak 2010
Ühel päeval, kui kuninganna Elizabeth II oma aias koertega ringi jalutab, jooksevad viimased oma tavalise raja asemel ühte Buckinghami palee hoovisoppi ning hakkavad seal raamatukogubussi peale raevukalt haukuma. Et kuninganna jaoks on viisakus endastmõistetav käitumisviis, peab ta vajalikuks koerte käitumise heastamiseks bussist ühe raamatu laenutada. Sellest saab alguse tema üha kasvav huvi raamatute vastu, mis muutub nii valdavaks, et tema lähikondlased satuvad ärevusse ja otsustavad midagi ette võtta. Lõpuks viib lugemiskirg aga Briti monarhi hoopis ootamatute otsuste ja järeldusteni...
Olgugi, et kerge ja ajaviiteline lugemine, jäi mõni mõte tagakuklasse siiski helisema.
Esmajoones tuleks ära märkida ehk too nakkav innukus, millega kuninganna raamat raamatu järel neelas. Ta ei hoolinud õigest ja valest kirjandusest, kriitikute sõnadest; teda ei kammitsenud soov näida tark ja lugeda "õigeid" kirjaköiteid. Usun, et nii mõnigi meist kipub seda vahetevahel unustama – lugemist meelelahustuslikul eesmärgil.
Teisalt ilmnes kuninganna käitumises ning mõtlemises teatav muutus, mida raamatulugemine tugevasti tingis. Tema suhtumine muutus empaatilisemaks, ta hakkas rohkem mõistma erinevate maailmade vaatenurkasid, mis varasemalt märkamata oli jäänud.
Ma ei tea, kas päriselus on Tema Majesteet raamatukoi või mitte; ometi mõjus toredasti autor Bennetti idee tuua peategelasena kirjatükki säärane suursugune isik. Pealegi veel raamatusse, mis ei kanna just kõige tõsisemat, faktilisemat, ajaloolisemat sisu. Usun, et seegi oli üks põhjus, miks köide mulle raamatukogus esiti silma jäi.
Pean aga tunnistama – kuninganna innukas raamatulugemine mõjus ka mulle motiveerivalt! Ehk küll mitte soovis märkimisväärselt rohkem lugema hakata (arvestades seda, et lugesin tol ajal raamat päevas), vaid pigem just selle teisest vaatenurgast lähtudes – võtta raamat sõrmede vahel soovis meelt lahutada, mitte pidevalt tarkust-uhkust taga ajada. Kogu aeg ju ka ei jõua tähtis olla.
Lõpusõnumiks kõigile:
,,Lugemine lugemine pärast!"
Lõpusõnumiks kõigile:
,,Lugemine lugemine pärast!"
– – –
Lühiülevaade on napp – ainult asjassepuutuv ja faktid. Lugemine on korrastamata, laialivalguv ja igavesti kutsuv. Lühiülevaade lõpetab teema, lugemine avab selle.
Ma pean kogu aeg jätma inimese mulje, kuid pean harva seda olema. Ma lasen teistel seda enda eest teha.
Võib-olla küll. Kuid ma olen elanud kogu oma elu nii, et kellelgi poleks põhjust kulmu kergitada. Mõnikord on mul tunne, et see pole asi, millega kiidelda.
Sa ei pane oma elu oma raamatutesse. Sa leiad selle sealt.
Raamatud üksnes kinnitavad seda, mida te olete, võib-olla enese teadmata, juba ise teha otsustanud. Inimene võtab raamatu kätte selleks, et leida oma veendumustele kinnitus. Raamat nii-öelda lõpetab loo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar