Vanaemad – Doris Lessing

Vanaemad
Doris Lessing
55lk Loomingu Raamatukogu 2012

Nobeli kirjandusauhinna laureaadi ja ühe loetuma tänapäeva briti kirjaniku lühiromaan jutustab suhetest sõprade, emade ja poegade, meeste ja naiste vahel. Mis saab siis, kui tunded ja tahtmised ei ole kooskõlas valitsevate moraalinormidega? Kas on võimalik elada omaenda kujutluste ideaalmaailmas?

Antud raamat pakkus nii mõningast mõtteainet kui esmakordset kogemust, millega lugeja rollis figureerides polegi ma varem kokku puutunud. Nimelt ei suuda ma meenutada korda enne seda, kui kõik raamatu peategelased mulle närvidele käiksid. Eranditult.

Loo sisu ise on sesmõttes intrigeeriv ja  huvitav. Eluaegsed sõbrannad jagamas üksteisega oma poegi – oleks patt olnud seda lugemata jätta. Ometi ei saanudki ma lõppkokkuvõttes aru, kas raamat täitis mu esialgseid ootusid või hoopis allutas need. Õigupoolest ma vist ei teadnudki, mis mu ootused üldse on, kui raamat näppude vahel kodu poole kõndisin.

Ärgem saagem valesti aru – usun sugude vahelisse võrdsusesse. Kui 60-aastasel mehel on lubatud naituda 23-aastasega näitsikuga, siis palun – 60-aastane naine võtku ja lõbutsegu mõne noore peiuga (muidugi mõlema nõusolekul).

Saan aru, et päris seda raamat öelda ei tahtnud. Pigem oli jutustus omapärastest armulugudest, mille "keelasid ära" vanad-head moraalinormide koodeksid. Samas tundus, nagu enamus sellest armust oleks olnud pigem baseeruv kirel. Tegelaste pideva välimuse hindamine, nende füüsiste ülistus täitis mind muljega, et ilma selleta poleks sääraseid suhteid saanud üldse tekkidagi. Samas...samas.

Tegelased olid arrogantsed ja mõtlematud, aga loogiliselt võttes – verepilastust ju ei toimunud. Bioloogilises mõttes. Seega jäigi kaalukausile vaid moraalne õigus teha või mitteteha. Oleks nad oma (iseäraliku) olukorraga leppinud, tagakiusajad selja taha jätnud ning elanud täpselt nii nagu soovisid, oleksid mitmed teised elud rikkumata jäänud. Just saying...

(Muidugi – ajad olid teised. Samas antud juhul räägime me raamatutegelastest. Usun, et kirjaridade vahel niivõrd ranged ajastukoodid ei kehti (alati)).

Pean tunnistama, et ei suutnud tabada päris õiget nurka antud lool. Jäi mulje nagu oleksin kõndinud vaid pealispinnal sellest, mida autor kirja oli pannud. Samas jällegi on võimalus, et mõtlen (taas) asju üle.

---

Kõik see kestis ning kõik, mis polnud päris nii, nagu oleks pidanud olema, hoiti varju. ,,Kui asi pole katki, ära hakka seda parandama," oleks Roz öelnud. 

Võib-olla aga on hullumeelsus üks suuri nähtamatuid rattaid, mis meie maailma käigus hoiab. 

Mul on kõik olemas, otsustas ta. Aga siis ütles hääl tema sisimast – mul pole midagi. Tal oli puudus kõigest. ,,Mul pole midagi," ütles ta endale, kui tühjusetunde lained temast üle uhtusid. Tema elu sügavas keskmes – seal polnud midagi, ainult tühjus.