Alessandro Baricco
80 lk Pegasus 2008
Virginia oli reisilaev. 20.sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginial mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja...et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.
Baricco sulg hõljub sulgkergelt üle raamatulehtede, poetades siia-sinna paar sõna-lauset-lõigujuppi. Õigupoolest võiks öelda, et tema kirjatükke tuleks lugeda juba ainuüksi kunstilise väärtuse pärast – nii oskuslikult käib ta sõnadega ümber, keerutades-paigutades-hajutades neid üksteise suhtes muudkui edasi ja tagasi, siia ja sinna.
Ja siis jällegi, kui nüüd sisu juurde minna, pole ometi tegu oodiga muusikale. Muidugi on klaveril ja helikunstil oma arvestatav koht raamatus; siiski kõigub käesolev lugu pigem inimpsühholoogia ning elutõe piirimail.
Ehkki kõnealusel pianistil on võimalus astuda maha oma kodulaevalt, pole ta seda siiani siiski teinud. Põhjust ennast lugejale päris täpselt kunagi ei avaldatagi (või vähemalt mina ei osanud seda täieõiguslikult ridade vahelt leida). Kohati tundub, et põhjus võib olla ses – maailm ise tuleb Novecento juurde, tungleb ning õitseb ning hingab tema ümber, kui mees sõrmed taas avaakordideks klaviatuurile seab ning mängima asub. Erinevad inimesed kandmas erinevaid universiume, mõtteid ning mälestusi; jagades, hoides ning kinkides neid lahkelt end ümbritseivale.
Siiski leiab peategelane ka ise rea-paar oma mõtete selgitamiseks:
,,Mõtle nüüd klaverile. Klahvidel on algus. Klahvidel on ots. Sa tead, et neid on 88 ja selles ei saa sind keegi eksitad. Neid ei ole lõputult, neid mitte. Sina, sina oled lõputu ja lõputu on muusika, mis neis klahvides peidus ja mida sina võid mängida. Neid on 88. Sina oled lõputu. See mulle meeldib. Seda saab elada."
...ja maailm seevastu on lõputu, korduv, segane ning ilma konkreetsete mängureeglitega. Maailmas on raskem ennast luua, end mõista, kui valemid olude adumiseks pidevalt muutuvad, integreeruvad, täienevad, kustuvad. Ehk oli see põhjus, miks oli pianist valinud endale elu nagu see sündis – vahetu, otsese, eemal ilmakära tülinast; ainult muusika ning lood, mida igaõhtune vahelduv inimmass endis kandis.
Ühes laevas oli mõneks ajaks terve maailm.
Ja siis jällegi, kui nüüd sisu juurde minna, pole ometi tegu oodiga muusikale. Muidugi on klaveril ja helikunstil oma arvestatav koht raamatus; siiski kõigub käesolev lugu pigem inimpsühholoogia ning elutõe piirimail.
Ehkki kõnealusel pianistil on võimalus astuda maha oma kodulaevalt, pole ta seda siiani siiski teinud. Põhjust ennast lugejale päris täpselt kunagi ei avaldatagi (või vähemalt mina ei osanud seda täieõiguslikult ridade vahelt leida). Kohati tundub, et põhjus võib olla ses – maailm ise tuleb Novecento juurde, tungleb ning õitseb ning hingab tema ümber, kui mees sõrmed taas avaakordideks klaviatuurile seab ning mängima asub. Erinevad inimesed kandmas erinevaid universiume, mõtteid ning mälestusi; jagades, hoides ning kinkides neid lahkelt end ümbritseivale.
Siiski leiab peategelane ka ise rea-paar oma mõtete selgitamiseks:
,,Mõtle nüüd klaverile. Klahvidel on algus. Klahvidel on ots. Sa tead, et neid on 88 ja selles ei saa sind keegi eksitad. Neid ei ole lõputult, neid mitte. Sina, sina oled lõputu ja lõputu on muusika, mis neis klahvides peidus ja mida sina võid mängida. Neid on 88. Sina oled lõputu. See mulle meeldib. Seda saab elada."
...ja maailm seevastu on lõputu, korduv, segane ning ilma konkreetsete mängureeglitega. Maailmas on raskem ennast luua, end mõista, kui valemid olude adumiseks pidevalt muutuvad, integreeruvad, täienevad, kustuvad. Ehk oli see põhjus, miks oli pianist valinud endale elu nagu see sündis – vahetu, otsese, eemal ilmakära tülinast; ainult muusika ning lood, mida igaõhtune vahelduv inimmass endis kandis.
Ühes laevas oli mõneks ajaks terve maailm.
– – –
Mängisime sellepärast, et ookean on suur ja ajab hirmu nahka, mängisime sellepärast, et inimesed ei tunneks, kuidas aeg möödub, ja et nad unustaks ära, kus nad on ja kes nad on. Mängisime, et nad tantsiks, sest tantsides ei saa surra ning tunned end jumala hästi. Ja mängisime ragtime'i, sest see on muusika, mille saatel tantsib Jumal, kui keegi ei näe.
Sa ei ole päris põhja käinud, kui sul on varuks hea lugu ja keegi, kellele seda rääkida.
Sa oleksid võinud mõelda, et ta on hull. Aga see polnud nii lihtne. Kui keegi räägib sulle ülima tõosusega, mis lõhn on suvisel ajal, kohe, kui sadu on lakanud, Bertham Streetil, siis ei saa teda hulluks pidada ainult sel rumalal põhjusel, et tema pole Bertham Streetil mitte kunagi käinud. Tema oli seda sisse hinganud tõega, kellegi silmadest, kellegi sõnadest. Omal viisil: aga tõega.
Me ei ole hullud, kui leiame võimaluse end päästa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar