Tähetund – Clarice Lispector

Raamat ühesõnalise pealkirjaga. 

Tähetund
Clarice Lispector
71 lk Loomingu Raamatukogu 2017

Brasiilia modernistliku klassiku Clarice Lispector (1920-1977) luigelauluks jäänud romaan jutustab autorile ainuomasel moel loo lihtsast ja vaesest Kirde-Brasiilia tütarlapsest Macabéast, aga ühtlasi on see lugu kõigist lihtsastest ja vaesuses vaevlevatest tütarlastest ning nende jalge alla trambitud süütusest. Erakordse ja intensiivse stiiliga teos esitab küsimuse kirjutamise ja kaastunde võimalikkuse kohta.

Lispectori kirjastiil on midagi teistsugust. See kõnetab, olles samas uskumatult absurdne, teemast-teemasse kulgev; segane ja ometi täiesti selge. Koguni meisterlikult seotakse omavahel elu ja surm, nii loomulikult vastandab autor surmatragöödia ning laual lebava õhukese arbuusiviilu.

Nautisin väga ideed, mis oli välja toodud raamatu lõpus, juba kirjanikku ennast tutvustavas peatükis. Nimelt rõhutas Lispector ühes oma väljaütlemistes, kuidas ta ei kirjuta selleks, et olukorda muuta. Ta kirjutab selleks, et kujutada reaalsust selle kõige tõetruumas, realistlikumas, kurblikus või õnnelikus vormis, mida sõnadega edasi on võimalik anda. Järjekordne tükk nende randomaalsete, hingekriipivate lugu loovate lausete reas sai omale kohale asetatud; elu oma hüplev-suvalises olekus.

Macabea lugu saaks vast kirjeldada vaid sõnaga "ebaõiglus", mida imbus raamatu beežikatest pooridest pea igal leheküljel. Oli kirjeldamatult kurb lugeda, mida Lispector oma peategelast läbi elama kirjutas; tüdruku mõtete portreering tabas aga liigagi tihti lähedalt, valusalt ja ausalt.

Enamjaolt unelesin aga kummalises äratundmislaines, mida autori arutuslik-paaniline-sõnaroduline stiil endas tekitas. Mitte äratundmist peategelase, mõne kõrvaltegelase, isegi mitte kirjaniku endaga; aga just stiiliga, mille valvas segadus kätkes endas nii emotsiooni kui mõtet korraga. Inspiratsioonimoment, ühe sõnaga.

Soovitan. Maailma otsa ja natuke peale.

– – –

Ja – ei tohi unustada, et aatomi struktuuri ei ole näha, kuid see on teada. Tean paljusid asju, mida pole näinud. Ja teie niisamuti. Seda, mis on kõige tõelisem, ei saa proovile panna, sellesse tuleb uskuda. Nutta ja uskuda. 

Kogu maailma alguses oli jah. Üks molekul ütles jah teisele molekulile ja sündis elu. Kuid enne eelajalugu oli eelajaloo eelajalugu ja oli ei iial ja oli jah. On alati olnud. Ma ei tea, mis, aga tean, et universiumil ei ole kunagi olnud algust. 

Esmalt aga soovin toonitada, et tütarlaps ei tunne end muidu kui sihitu elamise läbi. Kui tal jätkuks tobedust küsimaks ,,kes ma olen?", kukuks ta jalapealt pikali. Sest ,,kes ma olen?" tingib vajaduse. Ja kuidas rahuldada vajadust? See, kes enda kohta küsib, on ebatäielik. 

Kas tõesti on tegu sõnast ülem?

Kirjutan, kuna mul ei ole siin ilmas midagi muud teha; ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma. Kuid ma olen valmis vargsi tagaukse kaudu väljuma. Olen järele proovinud peaagu kõike, kaasa arvatud kirge ja selle meeleheidet. Ja praegu sooviksin omada vaid seda, mis ma oleksin võinud olla ja ei olnud. 

Olnuks ta võimeline ennast väljendama, oleks ta öelnud: maailm on minust väljaspool, mina olen iseendast väljaspool. 

Kuna polnud kedagi, kes oleks suutnud talle vastata, näis ta ise olevat endale vastanud: nii on, sest nii on. Kas maailmas on üldse teistsugust vastust? Kui keegi teab mõnd paremat, astugu ette ja ütlegu, ma ootan juba aastaid. 

See tütarlaps ei teadnud, et on selline, nagu ta on, nii nagu koer ei tea, et on koer. Ja seetõttu ei ole ta õnnetu. Ainus asi, mida ta tahtis, oli elada. Ta ei teadnud, milleks, ta ei küsinud seda endalt. Ta arvas, et inimene on kohustatud olema õnnelik. Seega ta oli. Kas enne sündi oli ta olnud mõte? Kas enne sündi oli ta olnud surnud? Ja pärast sündi pidi ta surema? Mis õhuke arbuusiviil. 

Sest kui tahes hull tema olukord ka polnuks, ei tahtnud ta iseendast ilma jääda, ta soovis olla tema ise. Ta arvas, et talle langeks osaks karm karistus ja ta satuks isegi surmasuhu, kui ta elust rõõmu tunneks. Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku. 

Ja tema meelest oli hea olla kurb. Mitte meeleheitel, sest seda poleks ta iial, kuivõrd ta oli nii tagasihoidlik ja lihtne, vaid see määratlematu miski, otsekui oleks ta romantilise loomuga. 

Ja mida olekski ta saanud teha? Sest ta oli krooniline. Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. 

Tõde on alati sisemine ja seletamatu ühendus. Tõde on äratundmatu. Seega pole seda olemas? Ei ole, inimeste jaoks ei ole seda olemas. 

Läbikäidavad toad – Katrin Johanson

Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.

Läbikäidavad toad

Katrin Johanson

184 lk Varrak 2015

[Eellugu: alguses järgisin lugemisväljakutse esimese punkti juhiseid väljamaakirjanduse riiulite vahel. Paraku aga juhtus nii, et sealse valiku järgi oleksin pidanud läbi lugema ,,Viiskümmend halli varjundit" esimese osa. Mõtlesin veidi ning taganesin sujuvalt kodumaiste kirjanike loomingu juurde]. 

Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolkaküla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu afersti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis said alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses. 

Võiks öelda, et ,,Läbikäidavad toad" on oma temaatikalt võrdlemisi lihtne (mitte emotsionaalses vaid struktuurses mõttes). Maailmasõja ja okupatsiooni katsumustes rusutud armastus, mis kunagi päriselt vilja ei kanna. 
Kirjaniku jutustamistiil oli voolav, ehkki mõnikord jäid silma ka teatavad kirjanduslikud sõnavõtud, mis ei tundunud alati loomulikud. Samas võib see olla ka stiili ja maitse küsimus, mis pahatihti sääraselt segama hakkab. 

Tegelastest rääkides pean olema aus ja nentima, et eriliselt suurt armastust ma Elsi ja Ado vahel ei tajunud/tundnud/osanud leida. Olen ehk veel liiga noor ning elukogenematu, et oleksin taibanud välja noppida teravad särisevad killud kahe karakteri vahel. Midagi seal kindlasti oli, seda muidugi, ent kutsuda seda "tõeliseks armastuseks" oleks veidi liialdatud. Eriti kui arvesse võtta Ado-poolset suhtumist Elsi. 

Jah, tõsi, eks mõlemad olid oma isemoodi kangete iseloomudega, mitte kunagi nõus järele andma. Võimalik, et ka see asjaolu sünnitas ebaõiglust, mis raamatu maailmast vastu kajas. Olgu, mis olgu, ent erilist kiindumust ega kindlat poolehoidu ei võitnud minu kui lugeja poolt ükski tegelaskuju. Ado karakter oli selleks liialt jultunud, Elsi otsustest ja mõtetest ei saanud ma aga täit selgust. 

Võiks ehk öelda, et oli loetav lugemine. Samuti sain taas näha/tunda/lugeda aega, mis eestlaste mällu ning suguvõsade memuaaridesse pitserina löödud on. Eesti raamatumaastikul on sarnane süžee populaarne ning pahatihti mõjub lihtsalt väheke korduvalt; kui aga kõrvale jätta Anna-Grete tujud, maitsed ning hetkemeeleolud, siis on raamat kindlasti soovitamist väärt. Põgus sissevaade meie vaarvanemate rasketesse noorusaegadesse, mille erinevaid tahke ning lugusid kuulata ei saa kunagi liiast olla. 

Väljakutse punkti arvesse võttes olen igati rahul, et just ,,Läbikäidavad toad" minu öökapile maandus :) 

---

Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks. 

Inimese dilemma ongi see, et ta on korraga nii olelusvõitluses loom kui jumaliku algega eetiline olend. Meil tuleb otsustada, mil määral kumbagi poolt mõjule lasta, ning ise selle eest vastutus võtta. 

Kõik, keda teel kohtasin, olid head inimesed. Aga ära eksisin sellegipoolest. 

Els tõdes inimloomuse oskust üllatada: hävingu äärel säilitas see võime tajuda absurdis peituvat huumorit. 

Matini võis jõuda väga erinevaid teid pidi. Olulised olid hetk ja mängu ilu. 

Minu Kennedy – Stig Rästa

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole. 

Minu Kennedy
Stig Rästa
204 lk Film Distribution OÜ 2015

,,Ahjaa, ,,Minu Kennedy". Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. ,,Minu Kennedy" on mingil määral  see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. ,,Minu Kennedy" on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi."

Nagu enamus raamatuid siin elus, noppisin mina käesoleva kirjatüki üles paar aastat pärast selle populaarsuse hiigelhetke. Olin häid arvustusi näinud siit ja kuulnud sealt, ent ükski neist ei ärgitanud mind raamatut ise soetama või raamatukogu ootejärjekorras rüselema (ausalt öeldes pole mul säärast olukorda kunagi ette tulnudki...veel).
Pärast seda aga, kui mu enda ema avastas e-raamatute võlu ja valu ning sealhulgas vaimustunult  humoorikaid jupikesi ,,Minu Kennedy"-st igapäevaselt ette luges, ei saanud minagi kehvem olla. Läks aega mis ta läks, aga mõned kuud hiljem tarisin kõnealuse kirjatüki raamatukogust öökapile.

Stigi stiil on lihtne, kaasahaarav ja ladus. Muidugi oli mõnikord soov siit ja sealt veidi norida (kas siis sõnastuse või lauseehituse kallal), ent inimese kohta, kes pole eelnevalt kirjutamisega väga palju tegelenud, on Rästa suutnud üllatada täitsa hea raamatuga.

Kohati tekkis muidugi mõningane ebamugavustunne, et kas ikka päris igat roppu eluseika oleks vaja nii detailselt kirjeldada; siis aga sain oma roosad prillid ninajuurel eest ning tõdesin, et eks see elu olegi võrdlemisi kirju ja natukene ropp. Seega müts maha Stigi ees, kes nii avameelselt ja julgelt oskab ning tahab kujutada elu selle tooruses.

Sisuliselt jätkates pean aga mainima, kuivõrd üllatav oli tegelikult minu jaoks autori nooruspõlv. Rohkelt alkoholi, uimasteid, ravimtablette...inimesi organism võib ikka tugev olla. Muidugi hakkas mul lõpuks vägisi anatoomiaõpiku pilt maksast silme ette kerkima, kui taas mõnda veinipokaali või kokteiliklaasi mainiti. Samas, mis mul ikka manitseda, kui isegi täiskarsklane pole.

Üldjuhul võin aga öelda, et tegu oli kirjanduslikus mõttes kerge ja võrdlemisi ladusa lugemisega. Oli põnevamaid ja igavamaid seiku; arvamusi millega ma nõustusin ning mõtteid, mis panid lihtsalt pead vangutama. Mis aga peamine – sain ühe kodumaise muusiku elu ja olu kohta natuke rohkem teada ning oskan nüüd ehk teisiti tema loomingule vaadata.

– – –

Ma tean seda, aga osa minust usub, et kui ma vanu ebamugavaid situatsioone eri lahendustega ette kujutan, siis õpin sellest ja valmistan ennast ette tulevikuks. Suudan edasisi juhtumeid kategoriseerida ja minna kiirelt oma peas asuvasse sahtlisse ja võtta kätte analoogne juhtum. Vaadata välja punasega kirjutatud parimad variandid ja nende pealt spikerdada. See saab toimida ainult siis, kui sahtel on korras. Kui sahtel on sassis, siis läheb probleemi lahendamisega kauem aega. Täpselt nagu lauaarvutil, mis ajaga aeglasemaks jääb. 

Ma olen alati pidanud vajalikuks rõhutada, et see, mida väidan, on minu arvamus. Olen selle koha pealt pedant, aga leian, et see on tähtis, sest kui ma rõhutan juurde, et tegemist on minu arvamusega, siis ei ole see kunagi vale. 

Kõige keerulisem ongi vältida seda tunnet, mida me tunneme kellegi teise kahjuks. See võib kõlada külma ja kalgina, aga kaastunne on mingil määral oma ego toitmine. 

Kuidas surrakse – Emile Zola

44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud (Prantsusmaa).

Kuidas surrakse
Emile Zola
46 lk Kultuurileht 2018

Viis naturalistlikku olustikupildikest sellest, kuidas surevad inimesed XIX sajandi Prantsusmaal: kuidas sureb aadlimees, kodanlaseproua, poepidaja, laps lihtrahva hulgast ja talupoeg.

Oli see nüüd Rahva Raamatus või koguni Apollos, aga esimest korda kirjatükki silmates teadsin, et pean seda raamatut lugema. Naudin alati teistsuguseid, pea absurdseid vaatevinkleid eluspektrile ning seega tundus teos suremise eripalgelisusest just midagi mulle. Õnneks ei pidanud tehtud otsust ning mõne kõliseva mündi poekassase jätmist kahetsema. Lugemine oli niivõrd kuivõrd ootuspärane ning põnev nagu seda lootsin-arvasin.

Kontrast esimese ning viimase loo vahel on kergesti märgatav. Selgelt joonistub välja idee, mida Zola endas kannab – surm on osa elust. Pole raske arvata, missugust manala teele minekut kirjanik isiklikult eelistab; viimane peatükk annab selleks piisavalt aimu.
Huvitav on täheldada ka mõningast irooniat, millega autor just esimese ja teise jutukese peategelasi kostitab. Siiski on kirjakeel võrdlemisi neutraalne ning pigem kirjeldav kui hinnangut andev. Küll aga on Zola kahespidised nentimised ning olustikukirjeldused nii mõnigi kord mitmemõtteliselt loetavad; võta nüüd täpselt kinni, mida autor antud ridu kirjutades mõtetes mõlgutas.

Üldjuhul võib aga nentida, et olustikupildid olid ootuspäraselt erinevad ning portreerisid hästi 19.sajandi ühiskonnakihtide ebavõrdsust. Talupoeg võis elada küll tolleaegsete standardite järgi kõige kehvemat elu, ometigi jätkus just temal ja tema lähedastel kõige kainemat meelt ning mõistlikumat suhtumist surma endasse. Jah, võiks ju mainida, et lahkunu perekond suhtus ligimese manala teele minekusse liigse ükskõiksusega; samas suhtusid nad kadunukesse vast suuremagi austusega, kui seda aadlimehe silmakirjalikud lähedased suurejoonelistel matustel.

Vast peabki antud kirjatüki kokku võtma mõttega, kuivõrd loomulik ning tavaline surm meie maailmas tegelikult on. Olgu selleks siis väärikas aadlimees, haige laps või vanaldane talupoeg – igavese une mustjas loor langeb neile kõigile ühtmoodi silmile.

---

See on sünnis ja väärikas haigus, tseremoniaalne haigus, mis ootab külalisi. 

Kui surma mürgitab raha, sünnib sellest ainub viha. Kaklus kirstu kohal. 

Hommikul pilk peale, õhtul pilk peale, rohkem nad teha ei saa. Kui isa sellegipoolest jalule tõuseb, näitab see tema sitkust. Kui ta sureb, siis järelikult istus surm tal sees, ja kõik teavad, et kui surm sees istub, ei aja seda millegagi välja, ei ristimärkide ega arstirohtudega. Ainult lehma saab ravida. 

Tuntav vajadus iseennast idealiseerida sunnib meid oma maiseid jäänuseid lilledega kaunistama ning looduse kuninga võltsapoteoosi haua taha üle kandma. Ainult loomad koolevad teeristil ja mädanevad vabas õhus, meelitades ligi kärbsepilvi. Inimesed koristavad nende kehad vastikus- ja haletsustundest. Varjatud surm justkui lakkaks olemast, piisab, kui maa pealispind on puhas, ja meie usume elu sisse. 

Tiir ümber päikese – Paula McLain

Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad (päike :) )

Tiir ümber päikese
Paula McLain
336 lk Varrak 2015

Romaani keskmes on ajalooline tegelaskuju Beryl Markham. Keenias üles kasvanud novaatorlik hobusetreener ning hulljulge lendur tegi au oma ajastu naissoole, laiendades arusaamasid naiste ja meeste ühiskondlikeist rollidest. Romaani sündmustik leiab aset 1920.aastate Keenias, kus noor ja karmatu Beryl satub traagilisse armukolmnurka safarikütt Denys Finch Hattoni ja Taani kirjaniku Karen Blixeniga, kelle sulest on ilmunud teos ,,Aafrika äärel". Ehkki keerulisest tunnetepuntrast on keeruline leida teed välja mõistab Beryl lõpuks, et tema kutsumuseks on siiski lendamine.

Ajalooliste romaanide puhul tunnen tihti mõnetist segadust. Osalt kirjeldavad nad möödunud aegu koos põneva süžeega, täiendades teadmistepagasit ning lahutades meelt. Samas on tegu siiski väljamõeldistega ning raske on välja noppida seda ajaloolist tõde, mida kõrva taha panna, eriti kui faktilised teadmised konkreetse teema kohta väga kõrgele ei küündi. Nii ka nüüd.

Beryl Markhamist olin ma varem kuulnud võrdlemisi napisõnaliselt. Olin teadlik Markhami poolt kirjutatud elulooraamatust ,,Koos ööga läände", ent polnud kunagi saanud mahti kirjatükki päriselt kätte võtta. ,,Tiir ümber päikese" sattus raamatukogus mu sõrmede vahele võrdlemisi spontaanselt. Viimati tunnen, kuidas otsustamatus mind sealsete riiulite vahel ängistab; ükski teos ei tundu olevat piisav, et koju öökapile tarida. Seega otsustasin läheneda vana hea ,,Ah, vahet pole," suhtumisega ning haarata kaasa teos, mis enam-vähem põnev tundus.

McLaini kirjastiil on köitev ning kujundlik; suurema vaevata suudab ta lugejale ette maalida lummava Aafrika silueti, mis kõrvetavas päikesevarjus tegelasi ümbritseb. Ometi tundsin, et karakterid, eriti peategelane ei suuda oma olemuselt ennast kuuldavaks teha. Ei, mitte seepärast, nagu teda oleks halvasti portreeritud, pigem tundsin, et jään tema elukäigule kaasa elades külmemaks, kui tegelikkuses peaksin. Võimalik, et põhjus seisneb iseloomude liigses erinevuses ning seeläbi ka üksteise mõtete-emotsioonide mittetäielikus tajumises; võimalik, et raamatu lugemise perioodil ei suutnud ma lihtsalt ise raamatutooniga päris ühele laineharjale jõuda. Vabandused, vabandused, mis muud.

Mõneti leidsin Beryli karakteri lausa närvidele käivat. Mõistsin (või noh, vähemalt püüdsin mõista) tema olukorra keerukust, samas oli naise iseloomus midagi, mis mulle vastumeelne näis. See selleks, küllap ei suutnud ma lihtsalt piisavalt hästi samastuda ning sealt ehk ka mõnetine ükskõiksus karakteri elutee suhtes. Kes teab, eksole? (ma peaksin teadma, aga noh...siin ma olen).

Aafrika kui kontinent iseenesest on muutunud mu jaoks iga edasise aastaga üha ligitõmbavamaks. Siiani "süüdistan" selles kõiki neid Indiana Jonesi ja Muumia filme (teate ju küll neid, kus Brendan Fraser peaosas ja puha). Igastahes, kuhu ma oma jutuga tahtsin jõuda – oli tore, et sain natuke rohkem Aafrika ajaloo kohta teada (kuivõrd tegelikkuses kajastati antud kirjatükis rohkem siiski valgete ning rikaste elu).

Armastuskolmnurk, andke mulle andeks, jättis antud loos mind siiski võrdlemisi külmaks (kevad pole veel seda südamejuurikat suutnud üles sulatada).

Üldjuhul – tore raamat! Eks igaüks peab ise kätte võtma ja uurima-puurima-lugema :)

---

 Miwanzo tähendab suahiili keeles algusi. Aga mõnikord peab kõik esmalt lõppema, põhi peab alt tulema, viimnegi valguskiir võbelema ja surema, enne kui see päris õige algus saab alata. 

Mõnda aega paistavad tähtsa otsimine ja eksitee käimine täpselt ühtemoodi välja. 

Tegelikult varjas ta oma saladusi kõige kindlamini just siis, kui need välja ütles. 

Kui lähedane võib teine inimene meile olla, kui ta on läinud meist nii kaugele kui võimalik, kaardi vastasserva. Kui unustamatu. 

Ta tuleb ju ainult siis, kui tahab tulla. See ei lähe talle midagi maksma. Ta elab küll mu muredele kaasa, aga need pole siiski tema mured. 

Palverändurid ja eksinud nägid sageli ühesugused välja, nagu Denys oli mulle kord öelnud, ja oli võimalik, et kõik lõpetavad ühes ja samas kohas, ükskõik millise raja nad valivad või mitu korda põlvili langevad, aga lõpuks kahtlemata targemad. 

Mulle meenus, kuidas üks pärismaalasepoiss oli kunagi küsinud, kas lennukist näeb jumalat. Tom oli samuti kohal olnud, me mõlemad olime naernud ja pead raputanud. 
,,Vahest tuleks siis kõrgemale tõusta, " arvas poiss. 

Igapäevane nõiakunst – Alice Hoffman

50. Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi (Ameerika Ühendriigid). 

Igapäevane nõiakunst

Alice Hoffman

229 lk Varrak 2016

Lugu kahest õest, keda kasvatavad pärast nende vanemate surma kaks tädi. Tädide maailm on aga pisut tavatu, kui arvestada seda, et nende poole pöördutakse sageli nii armujoogi saamiseks kui ka hädas abi leidmiseks. Mõlemad õed püüavad oma hooldajate eriskummalisest maailmast pääseda – üks põgeneb kodust, teine abiellub. Lõpuks on nad aga mõlemad sunnitud tunnistama, et just säärase imelise ja tavalise, maagilise ja igapäevase ühendamises nende perekonna naiste tugevus peitubki. 

Idealistlikult kujutlesin, et valides mõne Varraku romantikajuttude sarja kirjatüki, saan selle kenasti paari lugemispäeva sisse mahutada. Läks aga väheke teisiti. 

Olgugi, et raamat oli ootuspäraselt kerge sulejoonega ning mõistetavate probleemide najale üles ehitatud, kandis kirjutis endas ometi ootamatut raskust, mida raamatukogu kirjute riiulite ees oleks raske olnud taibata. Vahest olen liialt läbiimbunud mõnetistest eelarvamustest ajaviiteromaanide suhtes, vahest suutis ,,Igapäevane nõiakunst" end siiski upitada vähe tõsisema kirjanduse valda. Vahest. 

Ärgem saagem valesti aru – olen siiani kindlal veendumusel, et igast raamatust, olgu selle lugemine siis hea või halb kogemus, saab midagi uut juurde õppida. Kui aga köide kannab endas ka midagi muud, kui tihedat põnevussüžeed, tõuseb minu silmis ka kirjatüki väärtus (mis, tõsi, pole erilist kaalu omav vaatepunkt). See selleks. 

Ei saa salata, et ,,Igapäevane nõiakunst" hoidis endas palju roosamannavahulisi armuleeke, mis raamatu karaktereid ootuspäraselt põlvist nõrgaks võtsid; et aga kõrvuti idealiseeritud lembeohetega käis kõrvuti tavatu süngus, poleks ma antud juhul osanud oodata. Nimelt, olles aus, valisin kirjatüki peaasjalikult selleks, et saaks toreda ning lõbusa ajaviite, ehk isegi muige või naerupahvaku osaliseks. Võib-olla jättis kaanepealne sisututvustus säärase mulje, võib-olla ajasin midagi natuke segamini ,,Sabrina, teismeline nõid" telesarjaga (oh, kaunid ajad). 

Õed Sally ja Gillian, raamatu alguses küll lapseohtu noored neiud, sirguvad kumbki võrdlemisi erinevateks täiskasvanud naisteks. Kui Gillian on vaba hing, kes teeb, mida tahab, millal tahab, siis Sally võtab juba  lapsena vastutuse ning kohustused enda kanda. Olgugi, et õdede eluteel tuleb tihti ette ka kõike muud peale armastuse, lasub antud süžee esiplaan siiski lembusel ning õrnadel tunnetel, mida autor sulgkergelt oma tegelastele jagab. Tõsi, kohati mõjub säärane ühe emotsiooni kallal nämmutamine tüütult ning suisa läilalt, samas kogenud kirjanikuna on Hoffman võtnud vaevaks süüvida ka vähe tõsistematesse elutahkudesse (tuues meid tagasi arutluse juurde raamatu väärtuslikkusest). 

Usun, et selleks, et raamat puudutaks, peab lugeja suutma kas samastuda või lihtsalt puhtsüdamlikult süžeele ning tegelastele kaasa elama. Tõsi, ,,Igapäevane nõiakunst" ei kätkenud endas just palju mõttejuppe ning mainisväärseid tähelepanekuid, mida võtsin vaevaks eraldi välja kirjutada. Ometi on Hoffmani kirjutamisstiil magus ja aroomiküllane; vähese pingutusega suudab ta lugejale silme ette maalida hilissuviseid tagaaedu, lookas küpsetest marjadest, okstevarjudest piilumas kustuvad päikesekiired. Ehk lasubki siin käesoleva raamatu võlu – emotsioonis. 

Ja kui rääkida emotsioonidest, siis samanimelise filmi vaataksin mina pärast raamatu lugemist küll rõõmuga ära :)

Ükskõik, mida inimesed räägivad. Ükskõik, mida nad öelda võivad. Vahetevahel sa lihtsalt pead kodunt lahkuma. Vahetevahel tähendab minemajooksmine, et sa lähed täpselt õiges suunas. 

Mure on kõikjal ümberringi; enamikule inimestele jääb see lihtsalt nähtamatuks. Enamik inimesi leiab viisi, kuidas hingepiina oma sisemusest mitte teadvusesse lasta – nad võtavad tubli peatäie või ujuvad sada ringi või ei söö terve päev otsa midagi peale pisikese läikiva õuna ja salatipea –, aga Kylie pole selline. 

Kukeseene kuulamise kunst – Valdur Mikita

21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat). 
24. Mitteilukirjanduslik raamat Eesti kunstist, muusikast, teatrist, kirjandusest või kultuurist üldisemalt.


Kukeseene kuulamise kunst
Valdur Mikita 
156 lk Välgi metsad 2017

Läänemeresoome elutunnet kehastab kõige paremini kukeseen. Kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga igivana seen – järelikult läänemeresoomlane! Pealegi on inimesed ja seened omavahel sugulased. Vähemasti olid – enne seda, kui inimene ära pööras. Evolutsiooniharult, mis leiutas haldjad, võlurid, ööbiku ja kukeseene. 

Olid need vast ajad!

Kui nii kolm aastat tagasi veel gümnaasiumi pinke nühkisin, pidime pool-kohustuslikus korras lugema läbi ,Lingivistilise metsa". Teose, millega Mikita murdis endale teed eestlaste südameisse ning tõusis särava tähena Eesti kultuurikirjanduse etteotsa. Paraku pean aga tunnistama, et sel saatuslikul 2015.aastal ei saanud minust Valdur Mikita andunud fännitari ega järgijat. Pigem tekitas raamatu hektiline ebakorrapärasus, rohke hulk võõrsõnu ning üleüldine arutelu määramatu ja kummalisena.

Samas sain aga esmakordselt just ,,Lingvistilist metsa" lugedes teada, mida kujutab endast sünesteesia ning tänu sellele tõmmata paljude nägemuste ja mõtetega isiklikus elus teatuid paralleele, mis muidu oleksid ehk tähelepanuta jäänud.

,,Kukeseene kuulamise kunst" jõudis minuni läbi Jõulutaadi osavate abiliste. Olin antud teost küll poes silmanud, ent eelnev kogemus kõnealuse autoriga erkalt meeles, ei plaaninud ma lähitulevikus veel toda kirjatükki näppude vahele haarata.

Elul jällegi olid omad plaanid.

Juba esimesi lehekülgi silmates valdas mind teatav kergendus, kuna lugemisteekond tõotas tulla varasemast kergem ning arusaadavam. Oli hetki, mil sain öelduga hõlpsasti samastuda; teine kord pidin jällegi nentima, et ikka nii palju läänemeresoomlase vereraasu minus ei ole. Üldiselt aga leian kosutavana tõsiasja, et Mikita on leidnud võrdusmärgi eestlase ja looduse vahel; kirjeldanud seeläbi eestlust millegi muu, kui regilaulu või rahvariidega.

Looduskogemus, olgu see siis suur või väike, on siinse maa rahva olemusega tihedasti läbi põimunud.  Kohati lausa nii tugevasti, et oma argipäevases argisuses ei pruugi me seda alati tähele panna; olgugi, et iga-aastasteid plaane seades peab kuhugi mahtuma ka tilgake rabahõngu ning piisake seenevihma korjatud seenemikkudele.

Mikita on seadnud eestlased Euroopa ja Läänemeresoome piirimaile, kus üks kultuur vastandub teisele, ning pannes meid rahvana seeläbi võrdlemisi segasesse olukorda. Kord tahame elada justkui heaoluühiskonna täispaketis, koos robotmuruniidukite ning soojustatud korteritega; teisalt leiame end taas kummikutes rabalaudteel, punane nina karget õhku ahmimas.

Tervitatav on ka autori mõnetine eneseiroonia ning oskus tõsistele teemadele mänguliselt, pea naljatlevalt läheneda. Olgu selleks siis müütilise maavanaema võrdkuju või näited ühe tõelise soomeugrilase kangusest. Samas peab nentima, et Mikita ülemeeliku tooni taga lasub ka mure eestluse, aga miks mitte ka Läänemeresoome kultuuri säilimise pärast. Eestimaale antud loodus on küll maailmamastaabis üha ainulaadsem, ent selleks, et see ka nii uhkena püsiks, peame ise tegema teadlikke ning keskkonnatarku otsuseid.

Paar aastat ja paar tarkusetera hiljem ning Mikita stiil ei tundunud enam sugugi nii segadusseajav kui varem. Mõneti tahaksin öelda, et põhjus on mu enda isikulises arengus; teisalt pean nentima, et autor loomingulaad oli säärases kukeseenekastmes oluliselt kergemini hoomatav, struktureeritud ning kompaktsem. Usun, et ,,Kukeseene kuulamise kunst" võiks olla raamat, mida käesoleva sulemehe kirjatööst esimesena lugeda võtta.

Parajalt lõbus, parajalt arutuslik, parajalt kukeseenelik.

---

Eesti vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on kividel ja puudel märksa suuremad õigused kui inimestel ja loomadel ( taevas halasta – ja selline riik võeti Euroopa Liitu!). 

Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi. 

õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng või Cambridge'i haridus. 
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi. 

Asju, mis ulatuvad üle inimese eluea, suudab inimene selgesti taibata üksnes siis, kui ta puutub mingil moel kokku surmaga. 

Inimesed otsivad elu palju asju: õnne, vabadust, seksi, raha, sõpru, seiklusi, hingerahu, häid raamatuid, mõistmist ja nõnda edasi. Kuid viimaks otsivad nad kõik erineval moel ühte asja – kodu. 

Väga vähesed usuvad, et jumal elab Hallistes.

Muinasjutte ei peaks pajatama inimene, kes neid ise enam ei usu. 

Seened on loomu poolest musikaalsed olevused.