44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud (Prantsusmaa).
|
Emile Zola
46 lk Kultuurileht 2018
Viis naturalistlikku olustikupildikest sellest, kuidas surevad inimesed XIX sajandi Prantsusmaal: kuidas sureb aadlimees, kodanlaseproua, poepidaja, laps lihtrahva hulgast ja talupoeg.
Oli see nüüd Rahva Raamatus või koguni Apollos, aga esimest korda kirjatükki silmates teadsin, et pean seda raamatut lugema. Naudin alati teistsuguseid, pea absurdseid vaatevinkleid eluspektrile ning seega tundus teos suremise eripalgelisusest just midagi mulle. Õnneks ei pidanud tehtud otsust ning mõne kõliseva mündi poekassase jätmist kahetsema. Lugemine oli niivõrd kuivõrd ootuspärane ning põnev nagu seda lootsin-arvasin.
Kontrast esimese ning viimase loo vahel on kergesti märgatav. Selgelt joonistub välja idee, mida Zola endas kannab – surm on osa elust. Pole raske arvata, missugust manala teele minekut kirjanik isiklikult eelistab; viimane peatükk annab selleks piisavalt aimu.
Huvitav on täheldada ka mõningast irooniat, millega autor just esimese ja teise jutukese peategelasi kostitab. Siiski on kirjakeel võrdlemisi neutraalne ning pigem kirjeldav kui hinnangut andev. Küll aga on Zola kahespidised nentimised ning olustikukirjeldused nii mõnigi kord mitmemõtteliselt loetavad; võta nüüd täpselt kinni, mida autor antud ridu kirjutades mõtetes mõlgutas.
Üldjuhul võib aga nentida, et olustikupildid olid ootuspäraselt erinevad ning portreerisid hästi 19.sajandi ühiskonnakihtide ebavõrdsust. Talupoeg võis elada küll tolleaegsete standardite järgi kõige kehvemat elu, ometigi jätkus just temal ja tema lähedastel kõige kainemat meelt ning mõistlikumat suhtumist surma endasse. Jah, võiks ju mainida, et lahkunu perekond suhtus ligimese manala teele minekusse liigse ükskõiksusega; samas suhtusid nad kadunukesse vast suuremagi austusega, kui seda aadlimehe silmakirjalikud lähedased suurejoonelistel matustel.
Vast peabki antud kirjatüki kokku võtma mõttega, kuivõrd loomulik ning tavaline surm meie maailmas tegelikult on. Olgu selleks siis väärikas aadlimees, haige laps või vanaldane talupoeg – igavese une mustjas loor langeb neile kõigile ühtmoodi silmile.
---
See on sünnis ja väärikas haigus, tseremoniaalne haigus, mis ootab külalisi.
Kui surma mürgitab raha, sünnib sellest ainub viha. Kaklus kirstu kohal.
Hommikul pilk peale, õhtul pilk peale, rohkem nad teha ei saa. Kui isa sellegipoolest jalule tõuseb, näitab see tema sitkust. Kui ta sureb, siis järelikult istus surm tal sees, ja kõik teavad, et kui surm sees istub, ei aja seda millegagi välja, ei ristimärkide ega arstirohtudega. Ainult lehma saab ravida.
Tuntav vajadus iseennast idealiseerida sunnib meid oma maiseid jäänuseid lilledega kaunistama ning looduse kuninga võltsapoteoosi haua taha üle kandma. Ainult loomad koolevad teeristil ja mädanevad vabas õhus, meelitades ligi kärbsepilvi. Inimesed koristavad nende kehad vastikus- ja haletsustundest. Varjatud surm justkui lakkaks olemast, piisab, kui maa pealispind on puhas, ja meie usume elu sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar