Tiir ümber päikese – Paula McLain

Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad (päike :) )

Tiir ümber päikese
Paula McLain
336 lk Varrak 2015

Romaani keskmes on ajalooline tegelaskuju Beryl Markham. Keenias üles kasvanud novaatorlik hobusetreener ning hulljulge lendur tegi au oma ajastu naissoole, laiendades arusaamasid naiste ja meeste ühiskondlikeist rollidest. Romaani sündmustik leiab aset 1920.aastate Keenias, kus noor ja karmatu Beryl satub traagilisse armukolmnurka safarikütt Denys Finch Hattoni ja Taani kirjaniku Karen Blixeniga, kelle sulest on ilmunud teos ,,Aafrika äärel". Ehkki keerulisest tunnetepuntrast on keeruline leida teed välja mõistab Beryl lõpuks, et tema kutsumuseks on siiski lendamine.

Ajalooliste romaanide puhul tunnen tihti mõnetist segadust. Osalt kirjeldavad nad möödunud aegu koos põneva süžeega, täiendades teadmistepagasit ning lahutades meelt. Samas on tegu siiski väljamõeldistega ning raske on välja noppida seda ajaloolist tõde, mida kõrva taha panna, eriti kui faktilised teadmised konkreetse teema kohta väga kõrgele ei küündi. Nii ka nüüd.

Beryl Markhamist olin ma varem kuulnud võrdlemisi napisõnaliselt. Olin teadlik Markhami poolt kirjutatud elulooraamatust ,,Koos ööga läände", ent polnud kunagi saanud mahti kirjatükki päriselt kätte võtta. ,,Tiir ümber päikese" sattus raamatukogus mu sõrmede vahele võrdlemisi spontaanselt. Viimati tunnen, kuidas otsustamatus mind sealsete riiulite vahel ängistab; ükski teos ei tundu olevat piisav, et koju öökapile tarida. Seega otsustasin läheneda vana hea ,,Ah, vahet pole," suhtumisega ning haarata kaasa teos, mis enam-vähem põnev tundus.

McLaini kirjastiil on köitev ning kujundlik; suurema vaevata suudab ta lugejale ette maalida lummava Aafrika silueti, mis kõrvetavas päikesevarjus tegelasi ümbritseb. Ometi tundsin, et karakterid, eriti peategelane ei suuda oma olemuselt ennast kuuldavaks teha. Ei, mitte seepärast, nagu teda oleks halvasti portreeritud, pigem tundsin, et jään tema elukäigule kaasa elades külmemaks, kui tegelikkuses peaksin. Võimalik, et põhjus seisneb iseloomude liigses erinevuses ning seeläbi ka üksteise mõtete-emotsioonide mittetäielikus tajumises; võimalik, et raamatu lugemise perioodil ei suutnud ma lihtsalt ise raamatutooniga päris ühele laineharjale jõuda. Vabandused, vabandused, mis muud.

Mõneti leidsin Beryli karakteri lausa närvidele käivat. Mõistsin (või noh, vähemalt püüdsin mõista) tema olukorra keerukust, samas oli naise iseloomus midagi, mis mulle vastumeelne näis. See selleks, küllap ei suutnud ma lihtsalt piisavalt hästi samastuda ning sealt ehk ka mõnetine ükskõiksus karakteri elutee suhtes. Kes teab, eksole? (ma peaksin teadma, aga noh...siin ma olen).

Aafrika kui kontinent iseenesest on muutunud mu jaoks iga edasise aastaga üha ligitõmbavamaks. Siiani "süüdistan" selles kõiki neid Indiana Jonesi ja Muumia filme (teate ju küll neid, kus Brendan Fraser peaosas ja puha). Igastahes, kuhu ma oma jutuga tahtsin jõuda – oli tore, et sain natuke rohkem Aafrika ajaloo kohta teada (kuivõrd tegelikkuses kajastati antud kirjatükis rohkem siiski valgete ning rikaste elu).

Armastuskolmnurk, andke mulle andeks, jättis antud loos mind siiski võrdlemisi külmaks (kevad pole veel seda südamejuurikat suutnud üles sulatada).

Üldjuhul – tore raamat! Eks igaüks peab ise kätte võtma ja uurima-puurima-lugema :)

---

 Miwanzo tähendab suahiili keeles algusi. Aga mõnikord peab kõik esmalt lõppema, põhi peab alt tulema, viimnegi valguskiir võbelema ja surema, enne kui see päris õige algus saab alata. 

Mõnda aega paistavad tähtsa otsimine ja eksitee käimine täpselt ühtemoodi välja. 

Tegelikult varjas ta oma saladusi kõige kindlamini just siis, kui need välja ütles. 

Kui lähedane võib teine inimene meile olla, kui ta on läinud meist nii kaugele kui võimalik, kaardi vastasserva. Kui unustamatu. 

Ta tuleb ju ainult siis, kui tahab tulla. See ei lähe talle midagi maksma. Ta elab küll mu muredele kaasa, aga need pole siiski tema mured. 

Palverändurid ja eksinud nägid sageli ühesugused välja, nagu Denys oli mulle kord öelnud, ja oli võimalik, et kõik lõpetavad ühes ja samas kohas, ükskõik millise raja nad valivad või mitu korda põlvili langevad, aga lõpuks kahtlemata targemad. 

Mulle meenus, kuidas üks pärismaalasepoiss oli kunagi küsinud, kas lennukist näeb jumalat. Tom oli samuti kohal olnud, me mõlemad olime naernud ja pead raputanud. 
,,Vahest tuleks siis kõrgemale tõusta, " arvas poiss.