Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.
|
Läbikäidavad toad
Katrin Johanson
184 lk Varrak 2015
[Eellugu: alguses järgisin lugemisväljakutse esimese punkti juhiseid väljamaakirjanduse riiulite vahel. Paraku aga juhtus nii, et sealse valiku järgi oleksin pidanud läbi lugema ,,Viiskümmend halli varjundit" esimese osa. Mõtlesin veidi ning taganesin sujuvalt kodumaiste kirjanike loomingu juurde].
Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolkaküla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu afersti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis said alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
Võiks öelda, et ,,Läbikäidavad toad" on oma temaatikalt võrdlemisi lihtne (mitte emotsionaalses vaid struktuurses mõttes). Maailmasõja ja okupatsiooni katsumustes rusutud armastus, mis kunagi päriselt vilja ei kanna.
Kirjaniku jutustamistiil oli voolav, ehkki mõnikord jäid silma ka teatavad kirjanduslikud sõnavõtud, mis ei tundunud alati loomulikud. Samas võib see olla ka stiili ja maitse küsimus, mis pahatihti sääraselt segama hakkab.
Tegelastest rääkides pean olema aus ja nentima, et eriliselt suurt armastust ma Elsi ja Ado vahel ei tajunud/tundnud/osanud leida. Olen ehk veel liiga noor ning elukogenematu, et oleksin taibanud välja noppida teravad särisevad killud kahe karakteri vahel. Midagi seal kindlasti oli, seda muidugi, ent kutsuda seda "tõeliseks armastuseks" oleks veidi liialdatud. Eriti kui arvesse võtta Ado-poolset suhtumist Elsi.
Jah, tõsi, eks mõlemad olid oma isemoodi kangete iseloomudega, mitte kunagi nõus järele andma. Võimalik, et ka see asjaolu sünnitas ebaõiglust, mis raamatu maailmast vastu kajas. Olgu, mis olgu, ent erilist kiindumust ega kindlat poolehoidu ei võitnud minu kui lugeja poolt ükski tegelaskuju. Ado karakter oli selleks liialt jultunud, Elsi otsustest ja mõtetest ei saanud ma aga täit selgust.
Võiks ehk öelda, et oli loetav lugemine. Samuti sain taas näha/tunda/lugeda aega, mis eestlaste mällu ning suguvõsade memuaaridesse pitserina löödud on. Eesti raamatumaastikul on sarnane süžee populaarne ning pahatihti mõjub lihtsalt väheke korduvalt; kui aga kõrvale jätta Anna-Grete tujud, maitsed ning hetkemeeleolud, siis on raamat kindlasti soovitamist väärt. Põgus sissevaade meie vaarvanemate rasketesse noorusaegadesse, mille erinevaid tahke ning lugusid kuulata ei saa kunagi liiast olla.
Väljakutse punkti arvesse võttes olen igati rahul, et just ,,Läbikäidavad toad" minu öökapile maandus :)
---
Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks.
Inimese dilemma ongi see, et ta on korraga nii olelusvõitluses loom kui jumaliku algega eetiline olend. Meil tuleb otsustada, mil määral kumbagi poolt mõjule lasta, ning ise selle eest vastutus võtta.
Kõik, keda teel kohtasin, olid head inimesed. Aga ära eksisin sellegipoolest.
Els tõdes inimloomuse oskust üllatada: hävingu äärel säilitas see võime tajuda absurdis peituvat huumorit.
Matini võis jõuda väga erinevaid teid pidi. Olulised olid hetk ja mängu ilu.
Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolkaküla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu afersti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis said alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
Võiks öelda, et ,,Läbikäidavad toad" on oma temaatikalt võrdlemisi lihtne (mitte emotsionaalses vaid struktuurses mõttes). Maailmasõja ja okupatsiooni katsumustes rusutud armastus, mis kunagi päriselt vilja ei kanna.
Kirjaniku jutustamistiil oli voolav, ehkki mõnikord jäid silma ka teatavad kirjanduslikud sõnavõtud, mis ei tundunud alati loomulikud. Samas võib see olla ka stiili ja maitse küsimus, mis pahatihti sääraselt segama hakkab.
Tegelastest rääkides pean olema aus ja nentima, et eriliselt suurt armastust ma Elsi ja Ado vahel ei tajunud/tundnud/osanud leida. Olen ehk veel liiga noor ning elukogenematu, et oleksin taibanud välja noppida teravad särisevad killud kahe karakteri vahel. Midagi seal kindlasti oli, seda muidugi, ent kutsuda seda "tõeliseks armastuseks" oleks veidi liialdatud. Eriti kui arvesse võtta Ado-poolset suhtumist Elsi.
Jah, tõsi, eks mõlemad olid oma isemoodi kangete iseloomudega, mitte kunagi nõus järele andma. Võimalik, et ka see asjaolu sünnitas ebaõiglust, mis raamatu maailmast vastu kajas. Olgu, mis olgu, ent erilist kiindumust ega kindlat poolehoidu ei võitnud minu kui lugeja poolt ükski tegelaskuju. Ado karakter oli selleks liialt jultunud, Elsi otsustest ja mõtetest ei saanud ma aga täit selgust.
Võiks ehk öelda, et oli loetav lugemine. Samuti sain taas näha/tunda/lugeda aega, mis eestlaste mällu ning suguvõsade memuaaridesse pitserina löödud on. Eesti raamatumaastikul on sarnane süžee populaarne ning pahatihti mõjub lihtsalt väheke korduvalt; kui aga kõrvale jätta Anna-Grete tujud, maitsed ning hetkemeeleolud, siis on raamat kindlasti soovitamist väärt. Põgus sissevaade meie vaarvanemate rasketesse noorusaegadesse, mille erinevaid tahke ning lugusid kuulata ei saa kunagi liiast olla.
Väljakutse punkti arvesse võttes olen igati rahul, et just ,,Läbikäidavad toad" minu öökapile maandus :)
---
Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks.
Inimese dilemma ongi see, et ta on korraga nii olelusvõitluses loom kui jumaliku algega eetiline olend. Meil tuleb otsustada, mil määral kumbagi poolt mõjule lasta, ning ise selle eest vastutus võtta.
Kõik, keda teel kohtasin, olid head inimesed. Aga ära eksisin sellegipoolest.
Els tõdes inimloomuse oskust üllatada: hävingu äärel säilitas see võime tajuda absurdis peituvat huumorit.
Matini võis jõuda väga erinevaid teid pidi. Olulised olid hetk ja mängu ilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar