Kukeseene kuulamise kunst – Valdur Mikita

21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat). 
24. Mitteilukirjanduslik raamat Eesti kunstist, muusikast, teatrist, kirjandusest või kultuurist üldisemalt.


Kukeseene kuulamise kunst
Valdur Mikita 
156 lk Välgi metsad 2017

Läänemeresoome elutunnet kehastab kõige paremini kukeseen. Kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga igivana seen – järelikult läänemeresoomlane! Pealegi on inimesed ja seened omavahel sugulased. Vähemasti olid – enne seda, kui inimene ära pööras. Evolutsiooniharult, mis leiutas haldjad, võlurid, ööbiku ja kukeseene. 

Olid need vast ajad!

Kui nii kolm aastat tagasi veel gümnaasiumi pinke nühkisin, pidime pool-kohustuslikus korras lugema läbi ,Lingivistilise metsa". Teose, millega Mikita murdis endale teed eestlaste südameisse ning tõusis särava tähena Eesti kultuurikirjanduse etteotsa. Paraku pean aga tunnistama, et sel saatuslikul 2015.aastal ei saanud minust Valdur Mikita andunud fännitari ega järgijat. Pigem tekitas raamatu hektiline ebakorrapärasus, rohke hulk võõrsõnu ning üleüldine arutelu määramatu ja kummalisena.

Samas sain aga esmakordselt just ,,Lingvistilist metsa" lugedes teada, mida kujutab endast sünesteesia ning tänu sellele tõmmata paljude nägemuste ja mõtetega isiklikus elus teatuid paralleele, mis muidu oleksid ehk tähelepanuta jäänud.

,,Kukeseene kuulamise kunst" jõudis minuni läbi Jõulutaadi osavate abiliste. Olin antud teost küll poes silmanud, ent eelnev kogemus kõnealuse autoriga erkalt meeles, ei plaaninud ma lähitulevikus veel toda kirjatükki näppude vahele haarata.

Elul jällegi olid omad plaanid.

Juba esimesi lehekülgi silmates valdas mind teatav kergendus, kuna lugemisteekond tõotas tulla varasemast kergem ning arusaadavam. Oli hetki, mil sain öelduga hõlpsasti samastuda; teine kord pidin jällegi nentima, et ikka nii palju läänemeresoomlase vereraasu minus ei ole. Üldiselt aga leian kosutavana tõsiasja, et Mikita on leidnud võrdusmärgi eestlase ja looduse vahel; kirjeldanud seeläbi eestlust millegi muu, kui regilaulu või rahvariidega.

Looduskogemus, olgu see siis suur või väike, on siinse maa rahva olemusega tihedasti läbi põimunud.  Kohati lausa nii tugevasti, et oma argipäevases argisuses ei pruugi me seda alati tähele panna; olgugi, et iga-aastasteid plaane seades peab kuhugi mahtuma ka tilgake rabahõngu ning piisake seenevihma korjatud seenemikkudele.

Mikita on seadnud eestlased Euroopa ja Läänemeresoome piirimaile, kus üks kultuur vastandub teisele, ning pannes meid rahvana seeläbi võrdlemisi segasesse olukorda. Kord tahame elada justkui heaoluühiskonna täispaketis, koos robotmuruniidukite ning soojustatud korteritega; teisalt leiame end taas kummikutes rabalaudteel, punane nina karget õhku ahmimas.

Tervitatav on ka autori mõnetine eneseiroonia ning oskus tõsistele teemadele mänguliselt, pea naljatlevalt läheneda. Olgu selleks siis müütilise maavanaema võrdkuju või näited ühe tõelise soomeugrilase kangusest. Samas peab nentima, et Mikita ülemeeliku tooni taga lasub ka mure eestluse, aga miks mitte ka Läänemeresoome kultuuri säilimise pärast. Eestimaale antud loodus on küll maailmamastaabis üha ainulaadsem, ent selleks, et see ka nii uhkena püsiks, peame ise tegema teadlikke ning keskkonnatarku otsuseid.

Paar aastat ja paar tarkusetera hiljem ning Mikita stiil ei tundunud enam sugugi nii segadusseajav kui varem. Mõneti tahaksin öelda, et põhjus on mu enda isikulises arengus; teisalt pean nentima, et autor loomingulaad oli säärases kukeseenekastmes oluliselt kergemini hoomatav, struktureeritud ning kompaktsem. Usun, et ,,Kukeseene kuulamise kunst" võiks olla raamat, mida käesoleva sulemehe kirjatööst esimesena lugeda võtta.

Parajalt lõbus, parajalt arutuslik, parajalt kukeseenelik.

---

Eesti vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on kividel ja puudel märksa suuremad õigused kui inimestel ja loomadel ( taevas halasta – ja selline riik võeti Euroopa Liitu!). 

Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi. 

õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng või Cambridge'i haridus. 
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi. 

Asju, mis ulatuvad üle inimese eluea, suudab inimene selgesti taibata üksnes siis, kui ta puutub mingil moel kokku surmaga. 

Inimesed otsivad elu palju asju: õnne, vabadust, seksi, raha, sõpru, seiklusi, hingerahu, häid raamatuid, mõistmist ja nõnda edasi. Kuid viimaks otsivad nad kõik erineval moel ühte asja – kodu. 

Väga vähesed usuvad, et jumal elab Hallistes.

Muinasjutte ei peaks pajatama inimene, kes neid ise enam ei usu. 

Seened on loomu poolest musikaalsed olevused.