Tähetund – Clarice Lispector

Raamat ühesõnalise pealkirjaga. 

Tähetund
Clarice Lispector
71 lk Loomingu Raamatukogu 2017

Brasiilia modernistliku klassiku Clarice Lispector (1920-1977) luigelauluks jäänud romaan jutustab autorile ainuomasel moel loo lihtsast ja vaesest Kirde-Brasiilia tütarlapsest Macabéast, aga ühtlasi on see lugu kõigist lihtsastest ja vaesuses vaevlevatest tütarlastest ning nende jalge alla trambitud süütusest. Erakordse ja intensiivse stiiliga teos esitab küsimuse kirjutamise ja kaastunde võimalikkuse kohta.

Lispectori kirjastiil on midagi teistsugust. See kõnetab, olles samas uskumatult absurdne, teemast-teemasse kulgev; segane ja ometi täiesti selge. Koguni meisterlikult seotakse omavahel elu ja surm, nii loomulikult vastandab autor surmatragöödia ning laual lebava õhukese arbuusiviilu.

Nautisin väga ideed, mis oli välja toodud raamatu lõpus, juba kirjanikku ennast tutvustavas peatükis. Nimelt rõhutas Lispector ühes oma väljaütlemistes, kuidas ta ei kirjuta selleks, et olukorda muuta. Ta kirjutab selleks, et kujutada reaalsust selle kõige tõetruumas, realistlikumas, kurblikus või õnnelikus vormis, mida sõnadega edasi on võimalik anda. Järjekordne tükk nende randomaalsete, hingekriipivate lugu loovate lausete reas sai omale kohale asetatud; elu oma hüplev-suvalises olekus.

Macabea lugu saaks vast kirjeldada vaid sõnaga "ebaõiglus", mida imbus raamatu beežikatest pooridest pea igal leheküljel. Oli kirjeldamatult kurb lugeda, mida Lispector oma peategelast läbi elama kirjutas; tüdruku mõtete portreering tabas aga liigagi tihti lähedalt, valusalt ja ausalt.

Enamjaolt unelesin aga kummalises äratundmislaines, mida autori arutuslik-paaniline-sõnaroduline stiil endas tekitas. Mitte äratundmist peategelase, mõne kõrvaltegelase, isegi mitte kirjaniku endaga; aga just stiiliga, mille valvas segadus kätkes endas nii emotsiooni kui mõtet korraga. Inspiratsioonimoment, ühe sõnaga.

Soovitan. Maailma otsa ja natuke peale.

– – –

Ja – ei tohi unustada, et aatomi struktuuri ei ole näha, kuid see on teada. Tean paljusid asju, mida pole näinud. Ja teie niisamuti. Seda, mis on kõige tõelisem, ei saa proovile panna, sellesse tuleb uskuda. Nutta ja uskuda. 

Kogu maailma alguses oli jah. Üks molekul ütles jah teisele molekulile ja sündis elu. Kuid enne eelajalugu oli eelajaloo eelajalugu ja oli ei iial ja oli jah. On alati olnud. Ma ei tea, mis, aga tean, et universiumil ei ole kunagi olnud algust. 

Esmalt aga soovin toonitada, et tütarlaps ei tunne end muidu kui sihitu elamise läbi. Kui tal jätkuks tobedust küsimaks ,,kes ma olen?", kukuks ta jalapealt pikali. Sest ,,kes ma olen?" tingib vajaduse. Ja kuidas rahuldada vajadust? See, kes enda kohta küsib, on ebatäielik. 

Kas tõesti on tegu sõnast ülem?

Kirjutan, kuna mul ei ole siin ilmas midagi muud teha; ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma. Kuid ma olen valmis vargsi tagaukse kaudu väljuma. Olen järele proovinud peaagu kõike, kaasa arvatud kirge ja selle meeleheidet. Ja praegu sooviksin omada vaid seda, mis ma oleksin võinud olla ja ei olnud. 

Olnuks ta võimeline ennast väljendama, oleks ta öelnud: maailm on minust väljaspool, mina olen iseendast väljaspool. 

Kuna polnud kedagi, kes oleks suutnud talle vastata, näis ta ise olevat endale vastanud: nii on, sest nii on. Kas maailmas on üldse teistsugust vastust? Kui keegi teab mõnd paremat, astugu ette ja ütlegu, ma ootan juba aastaid. 

See tütarlaps ei teadnud, et on selline, nagu ta on, nii nagu koer ei tea, et on koer. Ja seetõttu ei ole ta õnnetu. Ainus asi, mida ta tahtis, oli elada. Ta ei teadnud, milleks, ta ei küsinud seda endalt. Ta arvas, et inimene on kohustatud olema õnnelik. Seega ta oli. Kas enne sündi oli ta olnud mõte? Kas enne sündi oli ta olnud surnud? Ja pärast sündi pidi ta surema? Mis õhuke arbuusiviil. 

Sest kui tahes hull tema olukord ka polnuks, ei tahtnud ta iseendast ilma jääda, ta soovis olla tema ise. Ta arvas, et talle langeks osaks karm karistus ja ta satuks isegi surmasuhu, kui ta elust rõõmu tunneks. Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku. 

Ja tema meelest oli hea olla kurb. Mitte meeleheitel, sest seda poleks ta iial, kuivõrd ta oli nii tagasihoidlik ja lihtne, vaid see määratlematu miski, otsekui oleks ta romantilise loomuga. 

Ja mida olekski ta saanud teha? Sest ta oli krooniline. Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. 

Tõde on alati sisemine ja seletamatu ühendus. Tõde on äratundmatu. Seega pole seda olemas? Ei ole, inimeste jaoks ei ole seda olemas.