Igapäevane nõiakunst – Alice Hoffman

50. Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi (Ameerika Ühendriigid). 

Igapäevane nõiakunst

Alice Hoffman

229 lk Varrak 2016

Lugu kahest õest, keda kasvatavad pärast nende vanemate surma kaks tädi. Tädide maailm on aga pisut tavatu, kui arvestada seda, et nende poole pöördutakse sageli nii armujoogi saamiseks kui ka hädas abi leidmiseks. Mõlemad õed püüavad oma hooldajate eriskummalisest maailmast pääseda – üks põgeneb kodust, teine abiellub. Lõpuks on nad aga mõlemad sunnitud tunnistama, et just säärase imelise ja tavalise, maagilise ja igapäevase ühendamises nende perekonna naiste tugevus peitubki. 

Idealistlikult kujutlesin, et valides mõne Varraku romantikajuttude sarja kirjatüki, saan selle kenasti paari lugemispäeva sisse mahutada. Läks aga väheke teisiti. 

Olgugi, et raamat oli ootuspäraselt kerge sulejoonega ning mõistetavate probleemide najale üles ehitatud, kandis kirjutis endas ometi ootamatut raskust, mida raamatukogu kirjute riiulite ees oleks raske olnud taibata. Vahest olen liialt läbiimbunud mõnetistest eelarvamustest ajaviiteromaanide suhtes, vahest suutis ,,Igapäevane nõiakunst" end siiski upitada vähe tõsisema kirjanduse valda. Vahest. 

Ärgem saagem valesti aru – olen siiani kindlal veendumusel, et igast raamatust, olgu selle lugemine siis hea või halb kogemus, saab midagi uut juurde õppida. Kui aga köide kannab endas ka midagi muud, kui tihedat põnevussüžeed, tõuseb minu silmis ka kirjatüki väärtus (mis, tõsi, pole erilist kaalu omav vaatepunkt). See selleks. 

Ei saa salata, et ,,Igapäevane nõiakunst" hoidis endas palju roosamannavahulisi armuleeke, mis raamatu karaktereid ootuspäraselt põlvist nõrgaks võtsid; et aga kõrvuti idealiseeritud lembeohetega käis kõrvuti tavatu süngus, poleks ma antud juhul osanud oodata. Nimelt, olles aus, valisin kirjatüki peaasjalikult selleks, et saaks toreda ning lõbusa ajaviite, ehk isegi muige või naerupahvaku osaliseks. Võib-olla jättis kaanepealne sisututvustus säärase mulje, võib-olla ajasin midagi natuke segamini ,,Sabrina, teismeline nõid" telesarjaga (oh, kaunid ajad). 

Õed Sally ja Gillian, raamatu alguses küll lapseohtu noored neiud, sirguvad kumbki võrdlemisi erinevateks täiskasvanud naisteks. Kui Gillian on vaba hing, kes teeb, mida tahab, millal tahab, siis Sally võtab juba  lapsena vastutuse ning kohustused enda kanda. Olgugi, et õdede eluteel tuleb tihti ette ka kõike muud peale armastuse, lasub antud süžee esiplaan siiski lembusel ning õrnadel tunnetel, mida autor sulgkergelt oma tegelastele jagab. Tõsi, kohati mõjub säärane ühe emotsiooni kallal nämmutamine tüütult ning suisa läilalt, samas kogenud kirjanikuna on Hoffman võtnud vaevaks süüvida ka vähe tõsistematesse elutahkudesse (tuues meid tagasi arutluse juurde raamatu väärtuslikkusest). 

Usun, et selleks, et raamat puudutaks, peab lugeja suutma kas samastuda või lihtsalt puhtsüdamlikult süžeele ning tegelastele kaasa elama. Tõsi, ,,Igapäevane nõiakunst" ei kätkenud endas just palju mõttejuppe ning mainisväärseid tähelepanekuid, mida võtsin vaevaks eraldi välja kirjutada. Ometi on Hoffmani kirjutamisstiil magus ja aroomiküllane; vähese pingutusega suudab ta lugejale silme ette maalida hilissuviseid tagaaedu, lookas küpsetest marjadest, okstevarjudest piilumas kustuvad päikesekiired. Ehk lasubki siin käesoleva raamatu võlu – emotsioonis. 

Ja kui rääkida emotsioonidest, siis samanimelise filmi vaataksin mina pärast raamatu lugemist küll rõõmuga ära :)

Ükskõik, mida inimesed räägivad. Ükskõik, mida nad öelda võivad. Vahetevahel sa lihtsalt pead kodunt lahkuma. Vahetevahel tähendab minemajooksmine, et sa lähed täpselt õiges suunas. 

Mure on kõikjal ümberringi; enamikule inimestele jääb see lihtsalt nähtamatuks. Enamik inimesi leiab viisi, kuidas hingepiina oma sisemusest mitte teadvusesse lasta – nad võtavad tubli peatäie või ujuvad sada ringi või ei söö terve päev otsa midagi peale pisikese läikiva õuna ja salatipea –, aga Kylie pole selline.