Ettelugeja 6.27-ses rongis – Jean-Paul Didierlaurent

Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks. 

Ettelugeja 6.27-ses rongis
Jean-Paul Didierlaurent
116 lk Tänapäev 2016

Guylain Vignolles töötab tehases, kus valmistatakse raamatutest paberimössi. Ta vihkab oma tööd ja elu, kus on ainult üks nauding: istuda iga päev kell 6.27 rongi ja lugeda seal kõva häälega ette koletisliku tehasemasina lõugade vahele päästetud lehekülgi. Just sellest harjumusest, hävingust säästetud sõnade paiskamisest maailma, saab alguse Guylaini seiklus, mis annab ta elule viimaks tähenduse. Sest ühel päeval on Guylainil rongis kaasas Julie-nimelise üksildase noore naise päevik. Ja seda võlutud publikule deklameerides armub ta Juliesse lootusetult. ,,Ettelugeja 6.27-ses rongis" räägib sõnade ja kirjanduse jõust nende inimeste elude kaudu, kelle see jõud on päästnud.

Raamatu sisukirjeldus oli intrigeeriv. Muidugi ei saanud ma seda riiulile teiste laenutada jätta. Võtsin kätte, lugesin läbi ja tähendasin – oli ikka hea otsus küll see raamatukogust koju tuua. Veelgi parem mõte oli aga kirjatükk läbi lugeda – vot selle üle rõõmustasin samuti. Miks, kus, kes ja paljudele muudele küsimustele (lühi)vastused alljärgnevas tekstis. 

Hoolimata loorist, millega Didierlaurent proovis oma tegelaste maailmasid varjutada, mõjus raamat lõppkokkuvõttes siiski positiivsena. Negatiivsed karakterid olid kiuslikud, pahad, jultunud ning vastikud kõige paremas mõttes, tuues seeläbi kontrastina nähtavale loo tagasihoidlikud kangelased. 

Nautisin väga seda, et raamat oli ei millestki muust kui temast endast – raamatust. Või pigem peaks sõnama mitmusevormis – raamatutest; olid ju just raamatud need, mille paberimössiks saamist kirjanik nii osavalt, väljendusrikkalt, suisa võikalt kirjeldada võttis, lasudes oma peategelase Guylaini  õlgadele ebameeldiva töö ühes kohutavate töökaaslastega. 

Õigupoolest leidsin Guylaini elu olevat võrdlemisi masendav (arvatavasti autori jaoks tulemuslik saavutus) ning nii poole peal suutsin suisa igavust tunda/mõelda/tunnetad. Julie päevikusissekanded päästsid raamatu, tõid süžee põnevasse ja helgesse perspektiivi, soojendasid südant ja liigutasid meelt. Leian, et oli hea otsus tuua kirjatükki ka piisake armastust, kuivõrd oli tutvustada lugejatele ka uut tegelast, kes raamatulehed oma mõtetega vallutas. Vaheldus on tähtis. 

Mõte – hoidke raamatuid! pitseerus veelgi sügavamale hinge. 

Lugege. Kindlasti. Palun. 

– – –

,,Sõnalõnga ei tohi käest lasta, poisu! Tuleb minna lõpuni, liuelda mööda tiraadi, kuni viimane punkt su lõpuks vabastab!"

Mõtlen, et äkki ühel heal päeval ei jätkagi Maa pöörlemist ja tardub igaveseks, sellal kui öö ja päev jäävad mõlemad just sellesse hetke, paisates meid kestvasse koidikusse. Ja siis ma mõtlen, et kõigele pastelset tooni andvas koidukumas on sõjad äkki vähem koledad, nälg vähem talumatu, rahu püsivam, hommikuti voodis vedelemine vähem ahvatlev, õhtud pikemad ning üksnes mu kahhelkivide valge värv ei muutu ja säilitab külmas neoonvalguses oma sära. 

Leiud – Kathleen Jamie

Leiud
Kathleen Jamie 
199 lk Varrak 2018

,,Leiud" toob lugejani valiku šoti kirjaniku Kathleen Jamie loodusesseedest. Šotimaa maastikke ja saari kirjeldavates esseedes on juttu autori kodu lähedale pesitsema asunud rabapistrikest ja ohustatud rukkirääkudest väikesel linnukaitsealal; mõõkvaaladest keset avarat ookeani, valguse ja pimeduse vaatemängust neoliitilises hauakambris ja veel nii mõneski ootamatust kohtumisest, mida on edasi antud suure tähelepanelikkuse, kaasaelamine ja täpse poeetilise keelega. ,,Leiud" kutsub üles ümbritsevat elurikkust, sealhulgas linnaloodust, värske pilguga vaatama – tundma oma kodupaika, nägema kooselu teiste liikidega ning seostama nähtut meie eluviisi ja kultuuriga. Tähelepanu pööratakse ka inimtegevusega seotud keskkonnaprobleemidele: plastikreostusele ookeanis, elupaikade kadumisele, kliimamuutusele, kuid ka ohustatud liikide kaitseks tehtavatele pingutustele.

Autori tundlik meel ja luuleline stiil suutis hästi tabada võlu, mis Šotimaa asulaid kipub ümbritsema. Isiklikult puudus (ja puudub siiani) minul kui lugejal otsene kogemus sealse looduse ja kultuuriga, ent leian kirjaniku olevat võrdlemisi sõnaosav maalimaks noid hingematvaid vaateid ka minusuguse võhiku silme ette.

Ehkki pean tunnistama, et ma pole isiklikult kunagi olnud väga suur põhjamaise karguse austaja, pani antud teos mind siiski rohkem märkama ümbritseva looduse ilu. Isegi pimedus ning rõske udu, mis nii sageli kipub meile novembrikuu igalt palgelt vastu peegelduma, oli kirjaniku sule järgi tabatud millegi erilise, ehk isegi ilusana. 

Lisaks avastasin endas võrdlemisi tugeva linnuvaatluse pisiku, mis nüüd aegamööda jälle raugeb ning seejärel tõusuteele asub. Kes teab, võib olla ühel päeval olengi valmis oma nooruse nädalavahetused metsas viibima, kõhuli maas, silmad otsimas neid tiivulisi olevusi. 

Tõsi, lemmikteoseks ma antud raamatut nimetada ei saa, kuna minu jaoks ei suutnud ,,Leiud" siiski oma temaatikaga niivõrd hingesoppi pugeda. Jamie puudutas mitmeid aktuaalseid teemasid, mis pea igapäevaselt ajaleheveergudele ning uudisportaalide lehekülgedele jõuavad – kliimamuutus, kiire elutempo, looduse teisejärgulisus, surelikkus...

Usun siiski, et ,,Leiud" pole vaid oma sisu pärast tähelepanu pälvinud. Pigem tabab teose erilisuse kirjaniku jutustamisstiil, mis pole ei õpetav, kalkuleeriv, teaduslik vaid hoopis filosoofiline, pikitud metafooride ja veel tuhande erineva kirjandusliku kujundiga. See teeb raamatu eriliseks, annab lugejale teistsuguse perspektiivi, paneb ta pigem tundma ja nägema, andes võimalusi eripalgelisteks mõttevoogudeks. 

Kuis ühe omapärase toiduahelana kujutades: 

Emotsioon --> mõte --> tegu. 

– – –

Pimedusest on kahju: me muretseme nii väga selle võitmise ja pagendamise pärast, et see on kõiksuguseid saatanlikke asju pilgeni täis topitud nagu mingi sünge trepialune kolikamber. Aga pimedus on hea. Eks meid ju ka eostata ja kanta pimeduses?

Põlvkonnad sündisid ja surid. Me leiutasime elektrivalguse, sisepõlemismootori, rajasime naftavälju, mõtlesime välja telefonid ja televiisorid, et talvepimedust eemale peletada – ja nüüd tuleme pööripäeval, nagu keegi pole tulnud peaaegu viis tuhat aastat, jälle siia, et olla tunnistajaks sellele, kuidas väike päikesekiir läbi pimeduse seinale ronib. 

Lootus on kohutav tunne. Võib-olla palvetamagi eelkõige selleks, et lootuse purunemist kas või hetkeks eemale tõrjuda. 

Aga meie aina vaatame ja valime ja ma mõtlesin, kas on veel üldse võimalik väärtustada seda, mis püsib, kas püsivus on veel voorus nüüd, kui oleme leiutanud plasti ja nuku pea juuksetuttide ja pilkuvate silmadega tükkis võib säilida veel kaua pärast seda, kui meie endi omad on luuni paljaks kulunud. 

Pea kuklas, sosistab ta: ,,Need muutuvad, ilma et liiguksid." See on tõsi ja paneb mind mõtlema, kas võiks ehk olla teisigi viise, kuidas liikumatult muutuda. Võib-olla vananedes , nagu meiegi praegu.  Või ehk oma hoiakuid muutes. 

Anda kivile süüa – Bronka Nowicka

Anda kivile süüa
Bronka Nowicka
52 lk Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017

Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat ,,Anda kivile süüa" tõi talle 2016.aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Raamatu kohta on Bronka Nowicka öelnud: ,,Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elu. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat." Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi.

Kui nüüd päris aus olla, siis polnud ma päris kindel, kui sügavalt peaksin ma kogumiku lugudesse suhtuma. Nowicka stiil vajab tähelepanu, pidevat mõttelõnga, sõnade märkamist. Ilmselgelt pidin ma mõnikord terve peatüki uuesti lugema, kuna suutsin vahepeal esimese lõigu mõtte üle juurdlema jääda (tõsi, üks peatükk oli sageli umbes 3/4 raamatulehest).

Oli hetki, mil arvasin väga täpselt aru saavat, mida autor öelda tahtis; teine kord aga silmitsesin korduvalt viimast lauset, keskmise rea sõnapaari või koguni pealkirja ennast, et asjast mõiku saada. Ilmselgelt on tegu autoriga, kellel on sügav ja elav tundemaailm ning armastus sõnadega mängida. Ja nagu säärases olukorras sääraste lugudega ikka – mida sarnasem kogemus, seda rohkem kriibib.

Ma ei väida, et nende lugude mõistmiseks tuleb esmalt ise kõik maailma valud ja hoobid järgi proovida (pigem mitte, see pole väga tervislik). Siiski, hingeline avatus maailma suhtes tuleb seekord siiski natukene kasuks. Eks kirjandus ja kunst üleüldiselt ole koht, kus saab tänulik oma ülitundlikkuse eest olla.

Lõppude lõpuks tabasin end ka kolm päeva hiljem mõttelt – mis asi see kivi ikkagi on? On see kurbus, on see rõõm, on see kujuteldav sõber?

On see...kivi?

– – –

Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine. 

Kurbuse töö on tulla ja olla. Ülejäänu on inimese teha – kui ta selle üles korjab, siis nuumab kurbus end kui veeretav lumepall. Kleepub iga mõtte külge. 

Kui lapsest olid juba kõik nutmata jäänud pisarad välja voolanud, ütles kurbus: ,,Nüüd ma õpetan sind, kuidas nutta. Kui sa seda ei mõista, siis võid iseendasse ära uppuda."

Seepärast surebki laps ainult väheke. Et surra rohkem, peab olema, kelle jaoks. 

Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. 

Laps oli tihedalt suletud sellesse kohmakasse inimesse. 

See on hea, kurbuse allaneelamiseks ei piisa selle puhtakse pesemisest. Tal tuleb nahk maha võtta.

Mina enne sind – Jojo Moyes

Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Mina enne sind
Jojo Moyes
408 lk OÜ Kirjastus Kunst 2013

Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Enne raamatu lugemist oli suisa juba kaks korda filmi jõudnud vaadata. Seepärast haarasin erilise kõhkluseta (ja mõningase elevuseta) raamatu riiulitelt kaasa, olles juba ette kindel mõnusas lugemiselamuses. Ma ei eksinud. Raamat läks ludinal ning miks ta polekski seda pidanud – haarav stiil, huvitav süžee, mõnusalt sarkastiline huumor ning paeluvad tegelased.

Samas pidin aga nentima tõsiasja, et edaspidi jätkan igal võimalusel oma vana põhimõtet – raamat enne filmi!

Asi on lihtne – terve kirjatüki jooksul ei tekkinud mul kordagi erilist võimalust ise midagi oma fantaasia abil üles ehitada. Samuti ei nautinud ma lõpu ette teadmist. Jah, mõnikord on see parema närvikava säilimise suhtes ainuõige otsus, aga mitte seekord. Olin isegi veidi kurb, et ei saanud teadmatuses rida-rida haaval looga edasi liikuda, kui filmi lõpustseen mu silme ees vaikselt lainetas. See selleks!

Mis aga tekita veidike segadust (ja ka tuska, õigupoolest) oli tegelaskujude ja ühiskonna valdav reageering Willi otsusele, mis mõistis ta hukka hoolimata selgitustest. Hoolimata mehe olukorrast, emotsioonidest, võimetusest midagi teha. Jah, olukord oli raske, südant lõhestav, pisarakanalite aktiivne töös hoidja, ent see oli siiski õige otsus (arvan mina).

Miks arvasid kõik, et nad teavad paremini, mida Will tahtis, tundis, otsustas? Kas teda hoiti elus vaid selleks, et vältida radikaalseid samme oma mugavustsoonist lahkumiseks? Ja miks arvati, et just Jumal seda heaks ei kiida? Miks peaks üks Jumal tahtma, et inimene niivõrd oma elus kannataks; kas juba see pole natuke ebajumalik?

Ma ei väida, et minu reaktsioon säärasele uudisele, ettepanekule, plaanile oleks teistsugune. Ma ei väida, et ma ei teeks kõiki neid samu samme, nagu äsja välja tõin. Ja siiski...

Muidugi oleks tore olnud, kui Willi-sugune šarmantne, humoorikas, tark ja ilus inimene elanud oleks. Aga kui tore oleks see temale endale olnud? Säärases olukorras inimeste kohta kiputakse sageli tegema otsuseid nende eest, justnagu ka Will raamatus mitmeid kordi ära märkis. Kui sul endal pole soovi oma elu jätkata, siis ei peaks see lõppude lõpuks olema kellegi teise asi kui su enda. Eriti säärase olukorras nagu seda oli Will.

Ei, ma ei õhuta ega õigusta suitsiidi, ent ma usun, et vabasurma minemine humaansel, võimalikult loomulikul teel ei peaks olema takistatud neile, kellele saatus pole halastanud. Kas parem on tõesti lasta inimesel lihtsalt piinelda?

Rääkides aga Lou'st, siis pean mainima, et lugesin naudinguga tema arengust, silmaringi avardumisest, uute unistuste formeerumisest, uute võimaluste tekkimisest. Elu on üürike ja habras ja ootamatu ning selle täitmine elamuste, mälestuste, kogemuste ning teadmistega võiks olla meie kõigi omamoodi eesmärk.

– – –

Teadmine, et sul on võimalus, on luksus. Teadmine, et mina andsin need ehk sulle, teeb asja mulle kergemaks. 
Nii see siis on. Sa oled minu südame külge kõrvetatud, Clark. Olid esimeset päevast peale, kui sisse astusid, seljas need tobedad riided ja täiesti võimetu ühtegi tunnet varjama. Sa muutsid mu elu rohkem, kui see raha iial sinu oma muuta suudab. 
Ära mõtle minu peale liiga tihti. Ma ei taha, et sa haledaks muutud. Lihtsalt ela hästi. 
Lihtsalt ela.
Armastusega
Will

Õnnerõõmu Klubi – Amy Tan

Õnnerõõmu Klubi
Amy Tan
296 lk Varrak 2016

Raamat jutustab nelja ema ja tütre loo, mida läbiv motiiv on Õnnerõõmu Klubi, ka kõige raskemal ajal säilinud õnnelootuse sümbol. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, lootes et nende tütarde elu uuel kodumaal kujuneb kergemaks, kui nende enda elu. Kuigi tütred neelavad oma elus rohkem kokakoolat kui pisaraid ning räägivad perfektset inglise keelt, ei kulge nendegi tee päris valu ja vaevata.

,,Õnnerõõmu Klubi" on raamat, mille puhul eeldasin pinnapealset ja kerget lugemist. Õnneks pidin aga oma sõnu sööma, sest tegemist on huvitava ja sügavamõttelise kirjatükiga, mis ei vaatle ainult põlvkondade vahelisi erinevusi vaid peatub pikemalt ka esivanematel kultuuril, kommetel, juurtel.

Aasia kui kontinent, kui riigid selle pinnal, kui kultuur mis seal lasub, on mind paelunud juba pisipõnnist saati. Seepärast leidsin eriti huvitavad olevat peatükid, kus räägiti elust Hiinast ning sealtsetest kultuurilistest ja ajaloolistest seikadest. Elu oli karm, aeg oli karm ja eriti jäi säärane kontrast silma siis, kui pärast sõjakoledusi toodi järgnevate lugudena esiplaanile Hiina emade ameeriklastest tütred.

Jah, igaühel meist on kanda oma raskused ja võitlused. Jah, nende teadvustamine, läbi elamine ja nendest paranemine nõuab tähelepanu ning mõistmist. Paraku peab aga nentima heaoluühiskonnale iseloomulikud probleemid jäävad aga sageli siiski vaimseteks ning ei kätke endas ehk eluliselt niivõrd suuri kaotusi kui seda teevad sõda, nälg, sundabielu, vägivald...

Eriti jäi mulle aga silma see, kui ükskõikselt suhtusid tütred oma emade minevikku, kultuuri, keelde, mis samas oli ka nende enda minevik, kultuur ja keel. Nad ei hoolinud lugudest, mida eided oma eludest heietasid, just nagu ei võtnud nad vaevaks süüvida oma esivanemate lugudesse. Emade kombed, tugev inglise keele aktsent ja teravad keeled ei sobinud kokku selle ameeriklasega, kellena noored naised end näidata tahtsid. Pea vägisi kiskusid nad oma juuri "võõrast" mullast välja.

Peatükkidest nautisin enim neid, kus Hiina memmed oma lapse- ja nooruspõlvedest rääkisid. Leidsin seal olevat miskit ehedat ja samas midagi maagilist.

Ehe maagia? Kes teab...

(Seda pean aga küll mainimina, et kõikide nende hiina ja ameerika nimede vahel orienteerudes oli niiumbes teose keskpaiguks peas kõik kapsad ja pudrud ja soustid laiali. Võta siis kinni, kes mingit lugu rääkis, eks ole).

– – –

Miks sa arvad, et sul on puudus millestki, mida sul pole kunagi olnud?

Arvasin alati, et on küll tähtis teada, mis on kõige hirmsam asi, mis sinuga võib juhtuda, et osata seda vältida ja et seda mitte välja kutsuda. 

Ja nüüd mõtlen, et saatust kujundab poolenisti ootus, poolenisti tähelepanematus. Aga millegipärast on nii, et kui sa kaotad midagi, mida sa armastad, astub asemele usk. Sa pead pöörama tähelepanu sellele, mille sa kaotasid. Sa pead ootusest vabanema.

Tänan sind, Väike Kuninganna! Siis pead sa mu tütrele sama õppetunni andma. Kuidas kaotada oma süütus, mitte aga oma lootust. Kuidas naerda igavesti. 

,,Näed sa nüüd, miks nutmine on kasutu," ütles kilpkonn tagasi tiiki ujudes. ,,Sinu pisarad ei pühi muresid minema. Nad toidavad kellegi teise rõõmu. Sellepärast pead sa õppima oma pisaraid neelama."

Hulluarst – Joaquim Maria Machado de Assis

Hulluarst
Joaquim Maria Machado de Assis
64 lk Loomingu Raamatukogu 2016

Brasiilia klassiku Machado de Assisi (1839-1908) halenaljakas, samas traagilise alatooniga lugu ajatul teemal: kus jookseb piir terve mõistuse ja hullumeelsuse vahel ning süütu ja ohtliku hulluse vahel? Autor tabab oma massihüsteeriat pilavas iroonias midagi üldinimlikku, mõjudes värskendavalt ka meie kaasajal.

Algne jutustuse idee tundus paratamatult köitvam, kui lugu ise. Machado de Assisi irooniline stiil, olgugi meelt lahutav ja kaine, muutis teose pigem pilalooks ning jättis seega veidi liiga kerge ja naljatleva mulje. Muidugi mõistan, et kirjanik oligi säärast tulemust taotlenud ning tema arvatav eesmärk polnud luua midagi äärmiselt filosoofilist ja ühiskonnakriitilist. Siiski – oleks törts siirast tõsidust juttu seotud, oleks ehk vähe mõjusamalt mõjunud.

See selleks.

Roheline Maja omandas linnakeses, mille külge jutustus end kindlalt pookis, keskse ning kujundliku rolli, millesse suhtuti ühtmoodi austuse ja hirmuga. Tahaksin öelda, et mõistan selgelt mõtet, mida de Assis soovis oma lugejateni tuua; paraku pean aga tunnistama, et ainuüksi ühest arutlusliinist siiski siinkohal ei piisaks. Jäägem siis minu tagasihoidliku arvamuse ning jutustuse hinnangu juurde, et erinevate kriteeriumite järgi kuulume kõik ühel või teisel viisil "hullukeste" kampa. Iseasi, kuidas sellesse suhtuda.

Lugu pole ülemäära pikk, nagu lehekülgede arvust järeldada võib, seega poleks päris paslik hakata kõike ümber jutustama. Ütleks aga nii, et hulluarst suudab oma pühendumuse ja töö(teadus)narkomaaniaga parajat segadust muidu igavavõitu linnakesse tuua. Kui juba see pole eesmärk omaette, siis pangem mind va sinna Rohelisse Majja ise kinni.

Tähetund – Clarice Lispector

Raamat ühesõnalise pealkirjaga. 

Tähetund
Clarice Lispector
71 lk Loomingu Raamatukogu 2017

Brasiilia modernistliku klassiku Clarice Lispector (1920-1977) luigelauluks jäänud romaan jutustab autorile ainuomasel moel loo lihtsast ja vaesest Kirde-Brasiilia tütarlapsest Macabéast, aga ühtlasi on see lugu kõigist lihtsastest ja vaesuses vaevlevatest tütarlastest ning nende jalge alla trambitud süütusest. Erakordse ja intensiivse stiiliga teos esitab küsimuse kirjutamise ja kaastunde võimalikkuse kohta.

Lispectori kirjastiil on midagi teistsugust. See kõnetab, olles samas uskumatult absurdne, teemast-teemasse kulgev; segane ja ometi täiesti selge. Koguni meisterlikult seotakse omavahel elu ja surm, nii loomulikult vastandab autor surmatragöödia ning laual lebava õhukese arbuusiviilu.

Nautisin väga ideed, mis oli välja toodud raamatu lõpus, juba kirjanikku ennast tutvustavas peatükis. Nimelt rõhutas Lispector ühes oma väljaütlemistes, kuidas ta ei kirjuta selleks, et olukorda muuta. Ta kirjutab selleks, et kujutada reaalsust selle kõige tõetruumas, realistlikumas, kurblikus või õnnelikus vormis, mida sõnadega edasi on võimalik anda. Järjekordne tükk nende randomaalsete, hingekriipivate lugu loovate lausete reas sai omale kohale asetatud; elu oma hüplev-suvalises olekus.

Macabea lugu saaks vast kirjeldada vaid sõnaga "ebaõiglus", mida imbus raamatu beežikatest pooridest pea igal leheküljel. Oli kirjeldamatult kurb lugeda, mida Lispector oma peategelast läbi elama kirjutas; tüdruku mõtete portreering tabas aga liigagi tihti lähedalt, valusalt ja ausalt.

Enamjaolt unelesin aga kummalises äratundmislaines, mida autori arutuslik-paaniline-sõnaroduline stiil endas tekitas. Mitte äratundmist peategelase, mõne kõrvaltegelase, isegi mitte kirjaniku endaga; aga just stiiliga, mille valvas segadus kätkes endas nii emotsiooni kui mõtet korraga. Inspiratsioonimoment, ühe sõnaga.

Soovitan. Maailma otsa ja natuke peale.

– – –

Ja – ei tohi unustada, et aatomi struktuuri ei ole näha, kuid see on teada. Tean paljusid asju, mida pole näinud. Ja teie niisamuti. Seda, mis on kõige tõelisem, ei saa proovile panna, sellesse tuleb uskuda. Nutta ja uskuda. 

Kogu maailma alguses oli jah. Üks molekul ütles jah teisele molekulile ja sündis elu. Kuid enne eelajalugu oli eelajaloo eelajalugu ja oli ei iial ja oli jah. On alati olnud. Ma ei tea, mis, aga tean, et universiumil ei ole kunagi olnud algust. 

Esmalt aga soovin toonitada, et tütarlaps ei tunne end muidu kui sihitu elamise läbi. Kui tal jätkuks tobedust küsimaks ,,kes ma olen?", kukuks ta jalapealt pikali. Sest ,,kes ma olen?" tingib vajaduse. Ja kuidas rahuldada vajadust? See, kes enda kohta küsib, on ebatäielik. 

Kas tõesti on tegu sõnast ülem?

Kirjutan, kuna mul ei ole siin ilmas midagi muud teha; ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma. Kuid ma olen valmis vargsi tagaukse kaudu väljuma. Olen järele proovinud peaagu kõike, kaasa arvatud kirge ja selle meeleheidet. Ja praegu sooviksin omada vaid seda, mis ma oleksin võinud olla ja ei olnud. 

Olnuks ta võimeline ennast väljendama, oleks ta öelnud: maailm on minust väljaspool, mina olen iseendast väljaspool. 

Kuna polnud kedagi, kes oleks suutnud talle vastata, näis ta ise olevat endale vastanud: nii on, sest nii on. Kas maailmas on üldse teistsugust vastust? Kui keegi teab mõnd paremat, astugu ette ja ütlegu, ma ootan juba aastaid. 

See tütarlaps ei teadnud, et on selline, nagu ta on, nii nagu koer ei tea, et on koer. Ja seetõttu ei ole ta õnnetu. Ainus asi, mida ta tahtis, oli elada. Ta ei teadnud, milleks, ta ei küsinud seda endalt. Ta arvas, et inimene on kohustatud olema õnnelik. Seega ta oli. Kas enne sündi oli ta olnud mõte? Kas enne sündi oli ta olnud surnud? Ja pärast sündi pidi ta surema? Mis õhuke arbuusiviil. 

Sest kui tahes hull tema olukord ka polnuks, ei tahtnud ta iseendast ilma jääda, ta soovis olla tema ise. Ta arvas, et talle langeks osaks karm karistus ja ta satuks isegi surmasuhu, kui ta elust rõõmu tunneks. Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku. 

Ja tema meelest oli hea olla kurb. Mitte meeleheitel, sest seda poleks ta iial, kuivõrd ta oli nii tagasihoidlik ja lihtne, vaid see määratlematu miski, otsekui oleks ta romantilise loomuga. 

Ja mida olekski ta saanud teha? Sest ta oli krooniline. Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. 

Tõde on alati sisemine ja seletamatu ühendus. Tõde on äratundmatu. Seega pole seda olemas? Ei ole, inimeste jaoks ei ole seda olemas.