Leiud – Kathleen Jamie

Leiud
Kathleen Jamie 
199 lk Varrak 2018

,,Leiud" toob lugejani valiku šoti kirjaniku Kathleen Jamie loodusesseedest. Šotimaa maastikke ja saari kirjeldavates esseedes on juttu autori kodu lähedale pesitsema asunud rabapistrikest ja ohustatud rukkirääkudest väikesel linnukaitsealal; mõõkvaaladest keset avarat ookeani, valguse ja pimeduse vaatemängust neoliitilises hauakambris ja veel nii mõneski ootamatust kohtumisest, mida on edasi antud suure tähelepanelikkuse, kaasaelamine ja täpse poeetilise keelega. ,,Leiud" kutsub üles ümbritsevat elurikkust, sealhulgas linnaloodust, värske pilguga vaatama – tundma oma kodupaika, nägema kooselu teiste liikidega ning seostama nähtut meie eluviisi ja kultuuriga. Tähelepanu pööratakse ka inimtegevusega seotud keskkonnaprobleemidele: plastikreostusele ookeanis, elupaikade kadumisele, kliimamuutusele, kuid ka ohustatud liikide kaitseks tehtavatele pingutustele.

Autori tundlik meel ja luuleline stiil suutis hästi tabada võlu, mis Šotimaa asulaid kipub ümbritsema. Isiklikult puudus (ja puudub siiani) minul kui lugejal otsene kogemus sealse looduse ja kultuuriga, ent leian kirjaniku olevat võrdlemisi sõnaosav maalimaks noid hingematvaid vaateid ka minusuguse võhiku silme ette.

Ehkki pean tunnistama, et ma pole isiklikult kunagi olnud väga suur põhjamaise karguse austaja, pani antud teos mind siiski rohkem märkama ümbritseva looduse ilu. Isegi pimedus ning rõske udu, mis nii sageli kipub meile novembrikuu igalt palgelt vastu peegelduma, oli kirjaniku sule järgi tabatud millegi erilise, ehk isegi ilusana. 

Lisaks avastasin endas võrdlemisi tugeva linnuvaatluse pisiku, mis nüüd aegamööda jälle raugeb ning seejärel tõusuteele asub. Kes teab, võib olla ühel päeval olengi valmis oma nooruse nädalavahetused metsas viibima, kõhuli maas, silmad otsimas neid tiivulisi olevusi. 

Tõsi, lemmikteoseks ma antud raamatut nimetada ei saa, kuna minu jaoks ei suutnud ,,Leiud" siiski oma temaatikaga niivõrd hingesoppi pugeda. Jamie puudutas mitmeid aktuaalseid teemasid, mis pea igapäevaselt ajaleheveergudele ning uudisportaalide lehekülgedele jõuavad – kliimamuutus, kiire elutempo, looduse teisejärgulisus, surelikkus...

Usun siiski, et ,,Leiud" pole vaid oma sisu pärast tähelepanu pälvinud. Pigem tabab teose erilisuse kirjaniku jutustamisstiil, mis pole ei õpetav, kalkuleeriv, teaduslik vaid hoopis filosoofiline, pikitud metafooride ja veel tuhande erineva kirjandusliku kujundiga. See teeb raamatu eriliseks, annab lugejale teistsuguse perspektiivi, paneb ta pigem tundma ja nägema, andes võimalusi eripalgelisteks mõttevoogudeks. 

Kuis ühe omapärase toiduahelana kujutades: 

Emotsioon --> mõte --> tegu. 

– – –

Pimedusest on kahju: me muretseme nii väga selle võitmise ja pagendamise pärast, et see on kõiksuguseid saatanlikke asju pilgeni täis topitud nagu mingi sünge trepialune kolikamber. Aga pimedus on hea. Eks meid ju ka eostata ja kanta pimeduses?

Põlvkonnad sündisid ja surid. Me leiutasime elektrivalguse, sisepõlemismootori, rajasime naftavälju, mõtlesime välja telefonid ja televiisorid, et talvepimedust eemale peletada – ja nüüd tuleme pööripäeval, nagu keegi pole tulnud peaaegu viis tuhat aastat, jälle siia, et olla tunnistajaks sellele, kuidas väike päikesekiir läbi pimeduse seinale ronib. 

Lootus on kohutav tunne. Võib-olla palvetamagi eelkõige selleks, et lootuse purunemist kas või hetkeks eemale tõrjuda. 

Aga meie aina vaatame ja valime ja ma mõtlesin, kas on veel üldse võimalik väärtustada seda, mis püsib, kas püsivus on veel voorus nüüd, kui oleme leiutanud plasti ja nuku pea juuksetuttide ja pilkuvate silmadega tükkis võib säilida veel kaua pärast seda, kui meie endi omad on luuni paljaks kulunud. 

Pea kuklas, sosistab ta: ,,Need muutuvad, ilma et liiguksid." See on tõsi ja paneb mind mõtlema, kas võiks ehk olla teisigi viise, kuidas liikumatult muutuda. Võib-olla vananedes , nagu meiegi praegu.  Või ehk oma hoiakuid muutes.