Mina enne sind – Jojo Moyes

Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Mina enne sind
Jojo Moyes
408 lk OÜ Kirjastus Kunst 2013

Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Enne raamatu lugemist oli suisa juba kaks korda filmi jõudnud vaadata. Seepärast haarasin erilise kõhkluseta (ja mõningase elevuseta) raamatu riiulitelt kaasa, olles juba ette kindel mõnusas lugemiselamuses. Ma ei eksinud. Raamat läks ludinal ning miks ta polekski seda pidanud – haarav stiil, huvitav süžee, mõnusalt sarkastiline huumor ning paeluvad tegelased.

Samas pidin aga nentima tõsiasja, et edaspidi jätkan igal võimalusel oma vana põhimõtet – raamat enne filmi!

Asi on lihtne – terve kirjatüki jooksul ei tekkinud mul kordagi erilist võimalust ise midagi oma fantaasia abil üles ehitada. Samuti ei nautinud ma lõpu ette teadmist. Jah, mõnikord on see parema närvikava säilimise suhtes ainuõige otsus, aga mitte seekord. Olin isegi veidi kurb, et ei saanud teadmatuses rida-rida haaval looga edasi liikuda, kui filmi lõpustseen mu silme ees vaikselt lainetas. See selleks!

Mis aga tekita veidike segadust (ja ka tuska, õigupoolest) oli tegelaskujude ja ühiskonna valdav reageering Willi otsusele, mis mõistis ta hukka hoolimata selgitustest. Hoolimata mehe olukorrast, emotsioonidest, võimetusest midagi teha. Jah, olukord oli raske, südant lõhestav, pisarakanalite aktiivne töös hoidja, ent see oli siiski õige otsus (arvan mina).

Miks arvasid kõik, et nad teavad paremini, mida Will tahtis, tundis, otsustas? Kas teda hoiti elus vaid selleks, et vältida radikaalseid samme oma mugavustsoonist lahkumiseks? Ja miks arvati, et just Jumal seda heaks ei kiida? Miks peaks üks Jumal tahtma, et inimene niivõrd oma elus kannataks; kas juba see pole natuke ebajumalik?

Ma ei väida, et minu reaktsioon säärasele uudisele, ettepanekule, plaanile oleks teistsugune. Ma ei väida, et ma ei teeks kõiki neid samu samme, nagu äsja välja tõin. Ja siiski...

Muidugi oleks tore olnud, kui Willi-sugune šarmantne, humoorikas, tark ja ilus inimene elanud oleks. Aga kui tore oleks see temale endale olnud? Säärases olukorras inimeste kohta kiputakse sageli tegema otsuseid nende eest, justnagu ka Will raamatus mitmeid kordi ära märkis. Kui sul endal pole soovi oma elu jätkata, siis ei peaks see lõppude lõpuks olema kellegi teise asi kui su enda. Eriti säärase olukorras nagu seda oli Will.

Ei, ma ei õhuta ega õigusta suitsiidi, ent ma usun, et vabasurma minemine humaansel, võimalikult loomulikul teel ei peaks olema takistatud neile, kellele saatus pole halastanud. Kas parem on tõesti lasta inimesel lihtsalt piinelda?

Rääkides aga Lou'st, siis pean mainima, et lugesin naudinguga tema arengust, silmaringi avardumisest, uute unistuste formeerumisest, uute võimaluste tekkimisest. Elu on üürike ja habras ja ootamatu ning selle täitmine elamuste, mälestuste, kogemuste ning teadmistega võiks olla meie kõigi omamoodi eesmärk.

– – –

Teadmine, et sul on võimalus, on luksus. Teadmine, et mina andsin need ehk sulle, teeb asja mulle kergemaks. 
Nii see siis on. Sa oled minu südame külge kõrvetatud, Clark. Olid esimeset päevast peale, kui sisse astusid, seljas need tobedad riided ja täiesti võimetu ühtegi tunnet varjama. Sa muutsid mu elu rohkem, kui see raha iial sinu oma muuta suudab. 
Ära mõtle minu peale liiga tihti. Ma ei taha, et sa haledaks muutud. Lihtsalt ela hästi. 
Lihtsalt ela.
Armastusega
Will