Anda kivile süüa – Bronka Nowicka

Anda kivile süüa
Bronka Nowicka
52 lk Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017

Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat ,,Anda kivile süüa" tõi talle 2016.aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Raamatu kohta on Bronka Nowicka öelnud: ,,Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elu. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat." Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi.

Kui nüüd päris aus olla, siis polnud ma päris kindel, kui sügavalt peaksin ma kogumiku lugudesse suhtuma. Nowicka stiil vajab tähelepanu, pidevat mõttelõnga, sõnade märkamist. Ilmselgelt pidin ma mõnikord terve peatüki uuesti lugema, kuna suutsin vahepeal esimese lõigu mõtte üle juurdlema jääda (tõsi, üks peatükk oli sageli umbes 3/4 raamatulehest).

Oli hetki, mil arvasin väga täpselt aru saavat, mida autor öelda tahtis; teine kord aga silmitsesin korduvalt viimast lauset, keskmise rea sõnapaari või koguni pealkirja ennast, et asjast mõiku saada. Ilmselgelt on tegu autoriga, kellel on sügav ja elav tundemaailm ning armastus sõnadega mängida. Ja nagu säärases olukorras sääraste lugudega ikka – mida sarnasem kogemus, seda rohkem kriibib.

Ma ei väida, et nende lugude mõistmiseks tuleb esmalt ise kõik maailma valud ja hoobid järgi proovida (pigem mitte, see pole väga tervislik). Siiski, hingeline avatus maailma suhtes tuleb seekord siiski natukene kasuks. Eks kirjandus ja kunst üleüldiselt ole koht, kus saab tänulik oma ülitundlikkuse eest olla.

Lõppude lõpuks tabasin end ka kolm päeva hiljem mõttelt – mis asi see kivi ikkagi on? On see kurbus, on see rõõm, on see kujuteldav sõber?

On see...kivi?

– – –

Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine. 

Kurbuse töö on tulla ja olla. Ülejäänu on inimese teha – kui ta selle üles korjab, siis nuumab kurbus end kui veeretav lumepall. Kleepub iga mõtte külge. 

Kui lapsest olid juba kõik nutmata jäänud pisarad välja voolanud, ütles kurbus: ,,Nüüd ma õpetan sind, kuidas nutta. Kui sa seda ei mõista, siis võid iseendasse ära uppuda."

Seepärast surebki laps ainult väheke. Et surra rohkem, peab olema, kelle jaoks. 

Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. 

Laps oli tihedalt suletud sellesse kohmakasse inimesse. 

See on hea, kurbuse allaneelamiseks ei piisa selle puhtakse pesemisest. Tal tuleb nahk maha võtta.