Ettelugeja 6.27-ses rongis – Jean-Paul Didierlaurent

Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks. 

Ettelugeja 6.27-ses rongis
Jean-Paul Didierlaurent
116 lk Tänapäev 2016

Guylain Vignolles töötab tehases, kus valmistatakse raamatutest paberimössi. Ta vihkab oma tööd ja elu, kus on ainult üks nauding: istuda iga päev kell 6.27 rongi ja lugeda seal kõva häälega ette koletisliku tehasemasina lõugade vahele päästetud lehekülgi. Just sellest harjumusest, hävingust säästetud sõnade paiskamisest maailma, saab alguse Guylaini seiklus, mis annab ta elule viimaks tähenduse. Sest ühel päeval on Guylainil rongis kaasas Julie-nimelise üksildase noore naise päevik. Ja seda võlutud publikule deklameerides armub ta Juliesse lootusetult. ,,Ettelugeja 6.27-ses rongis" räägib sõnade ja kirjanduse jõust nende inimeste elude kaudu, kelle see jõud on päästnud.

Raamatu sisukirjeldus oli intrigeeriv. Muidugi ei saanud ma seda riiulile teiste laenutada jätta. Võtsin kätte, lugesin läbi ja tähendasin – oli ikka hea otsus küll see raamatukogust koju tuua. Veelgi parem mõte oli aga kirjatükk läbi lugeda – vot selle üle rõõmustasin samuti. Miks, kus, kes ja paljudele muudele küsimustele (lühi)vastused alljärgnevas tekstis. 

Hoolimata loorist, millega Didierlaurent proovis oma tegelaste maailmasid varjutada, mõjus raamat lõppkokkuvõttes siiski positiivsena. Negatiivsed karakterid olid kiuslikud, pahad, jultunud ning vastikud kõige paremas mõttes, tuues seeläbi kontrastina nähtavale loo tagasihoidlikud kangelased. 

Nautisin väga seda, et raamat oli ei millestki muust kui temast endast – raamatust. Või pigem peaks sõnama mitmusevormis – raamatutest; olid ju just raamatud need, mille paberimössiks saamist kirjanik nii osavalt, väljendusrikkalt, suisa võikalt kirjeldada võttis, lasudes oma peategelase Guylaini  õlgadele ebameeldiva töö ühes kohutavate töökaaslastega. 

Õigupoolest leidsin Guylaini elu olevat võrdlemisi masendav (arvatavasti autori jaoks tulemuslik saavutus) ning nii poole peal suutsin suisa igavust tunda/mõelda/tunnetad. Julie päevikusissekanded päästsid raamatu, tõid süžee põnevasse ja helgesse perspektiivi, soojendasid südant ja liigutasid meelt. Leian, et oli hea otsus tuua kirjatükki ka piisake armastust, kuivõrd oli tutvustada lugejatele ka uut tegelast, kes raamatulehed oma mõtetega vallutas. Vaheldus on tähtis. 

Mõte – hoidke raamatuid! pitseerus veelgi sügavamale hinge. 

Lugege. Kindlasti. Palun. 

– – –

,,Sõnalõnga ei tohi käest lasta, poisu! Tuleb minna lõpuni, liuelda mööda tiraadi, kuni viimane punkt su lõpuks vabastab!"

Mõtlen, et äkki ühel heal päeval ei jätkagi Maa pöörlemist ja tardub igaveseks, sellal kui öö ja päev jäävad mõlemad just sellesse hetke, paisates meid kestvasse koidikusse. Ja siis ma mõtlen, et kõigele pastelset tooni andvas koidukumas on sõjad äkki vähem koledad, nälg vähem talumatu, rahu püsivam, hommikuti voodis vedelemine vähem ahvatlev, õhtud pikemad ning üksnes mu kahhelkivide valge värv ei muutu ja säilitab külmas neoonvalguses oma sära.